Lapitekk beebipreilile.

Vennal sündis tütar ja mina sain tädiks. Juba talvel, kui uudisest kuulsin, mõtlesin, et peaks nende beebile lapiteki õmblema. Mingit ideed, millist nimelt õmmelda, mul konkreetselt polnud. Kuni ühel päeval saabus uudis- beebi oli sündinud!
Võtsin siis oma töötoas kätte ja hakkasin kangaid klapitama. Tähekesemustriga tekki tahtsin teha, see oli juba selleks ajaks selge. Originaalis antud detailide mõõdud olid 3" ja 4", kuid minu valitud lepatriinude muster oli suurem, seega sai südamik 5" ja tähe haarad 4". Algul mõtlesin pisikese vankriteki õmmelda, kuid lõpuks tegin ikka veidi suurema teki.
Õmblesin 9 plokki. Esialgne plaan oli ühendada sedasi.

 Plokid heleroosal taustal, tähekesed helesinisetriibulised ja rohekassinised täpilised.

Üldpilt nägi kuidagi pläss välja. Mõtlesin, et katsetan vaheribade lisamist. Kodus olemasolevad kangad olid kas liiga sobimatu mustriga, liiga kirjud või liiga tumedad või vastupidi, liiga heledad. Poes vatiini ostmas käies otsisisn ka vaheribadeks sobilikku kangast, kuid sobivat ei leidnudki. Läks käiku üks kodus olemasolev heleroheline kangas. Tean küll, et tume kangas oleks plokke rohkem esile tõstnud, kuid mis teha, kui õiget kangast kusagil ei leidunud. Ning beebitüdrukule sobibki pastelsem toon.

Varbad :)
Aga tundus juba parem, seega õmblesin plokkidele vahele ribad (laius 2"), ristumiskohtadesse aga roosaruudulisest kangast ruudukesed, et veidi särtsu lisada.

Plokid õmblesin kuidagimoodi vales järjekorras kokku, nii et alla äärde jäi kõrvuti 2 plokki, millel 2 lepatriinut, aga seda nägin hiljem ja harutama ei hakanud. Teki mõõdud enne kokkuõmblemist 112X112 cm.
Esialgu oli plaan tekile kant servadesse panna, kuid lõpuks õmblesin siiski teki kokku nö. tekikotimeetodil- servad pahemalt poolt kokku ja ümber pööratud, ava käsitsi kinni. Siin tekk kokku õmmeldud ja haaknõelastatud.

Valmis ja tepitud tekk näeb välja sedasi. Peale teppimist jäi teki mõõtmeteks 104X104 cm.

 

Teppisin mööda ribade õmbluskohti. See jääb ilus, kuid on täpsust nõudev. Täheplokkidel teppisin lepatriinuruutude seest ja väljastpoolt tähtede ääri.  Päris rahule sellise meetodiga siiski ei jäänud, kuid õnneks ei tekkinud kusagile mingeid kortse, volte ega muud säärast, nagu olin algul alusetult peljanud.

 Need roosad kangad nö nõukaaegsed. Mõlemad oli enne teki sisse saamist padjapüürid. Tuttuued padjapüürid. Tõstsin need kohe kõrvale lapitehnika jaoks, kui need ema käest sain- nii ilusat kangast ei saa ju ometi lihtsalt voodipesuna trotsida :) Täpiline kangas ka arvatavasti nõukaaegne, saadud suure tõenäosusega õe käest. Jagus täpselt plokkidesse ja natu jäi veel järelegi, triibulise kanga ajalugu ilmselt sama- nõukaaegne. Päritolu ei mäleta (et kelle käest saadud). Aga ilusad kangad kõik! Üldmulje jäi sellel tekil selline pastelne ja rahulik. Mitte karjuvalt roosa, nagu algul pelgasin.

Tagumiseks kangaks sai valge helesiniste täpikestega nõukaaegne kangas. Kuna kangas oli kitsam, kui tekk, lisasin servadesse sedasama helerohelist, mis sai ka teki esipoolele.  Siin näha teppimine.

Siin presenteerib tagurpidi tekki minu õde- beebi teine tädi.

Plaan oli tekile ka aplitseerida beebi nimi, kuid kuna nime polnud veel ametlikult pandud, siis seda meile ka ei avaldatud. Nii et aplitseerimine jäi ära. Küll aga pakkusin ma beebi emale, et võin soovi korral beebi nime tekile hiljem peale tikkida. Sellega oldi päri küll.

Järgmisele tekile üritan panna servadesse kandi ja katsetada vabakäetepingut (vastupidises järjekorras muidugi). Selle teki peal ei julgenud katsetama hakata, kuid kuna järgmine tekk tuleb iseendale (on juba poolik), siis julgeb eksperimenteerida. St. olen vabakäetepingut teinud küll, kuid mitte selle masinaga, seega vajab justkui uuesti õppimist.

Ja päevakangelane ise. Tema magas muidugi külaskäigu rahulikult maha. Nii armsake!

Puusa-ehk vöökott. Lapsele rohkem nagu põll.

Laps on juba piisavalt suureks kasvanud, et käia üksinda õues mängimas. Tema hõlpsamaks leidmiseks (kui tarvis tuppa sööma kutsuda vms) on tal aga mobiiltelefon. Kuna suveriietel pole tavaliselt taskuid, kus telefoni hoida ja kui ongi, siis on taskud väikesed ja telefon võib lihtsalt ära kaduda, oli tarvis miskisugust mobiilihoidjat.
 Eelmisel aastal kasutas ta õues käimisel telefoni hoidmiseks kaelariputatavat mobiilikotti, kuid kuna see takistas ronimist-kummardamist ja muid lapsele meelepäraseid tegevusi, siis enamuse ajast vedeles mobiil koos kotiga kusagil põõsa all või mänguväljaku pingil, kust ta oleks võinud hõlpsasti ära kaduda ja kui me talle helistasime, siis enamikel juhtudel ta seda lihtsalt ei kuulnud.
 Juba eelmisel aastal soovisin lapsele telefoni kaasavõtmise tarvis õmmelda puusakotti, kaalumisel oli see variant, kuid õmblemiseks polnud aega. Kuni sellel aastal leidsin pooljuhuslikult seda käekotti õmmeldes sellise vahva puusakoti õmblemise õpetuse koos lõigetega ja veel pealegi erinevates suurustes lõigetega! Tegelikult saigi see kott valmis juba kevadel, kuid pildistamise-postitamiseni jõudsin alles nüüd. Kotti on juba üle kuu aja peaaegu igapäevaselt kasutatud, seega selle väljanägemine veidi kannatada saanud.
 Valisin tumedamad kangad, sest hele määrdub ju teadupärast kiiremini. Spetsiaalset kotipaela mul polnud, selle õmblesin ka ise. Plastmassist klõpatsid sain kunagi kaltsukast, 30 senti tükk, kui ei eksi. Ostsin igaks juhuks ära, ehk läheb tarvis. Läkski. Üks ootab veel koti õmblemist ja sellele kinnitamist.
Ülemine roosa lukk on taaskasutus. Algul hoidis ilusti, kuid kui kott valmis, jäi pisut lokkima ja ei hoia just kõige paremini, kuid kui kott vööl, ei paista õnneks silma ja ei häirigi väga. Oleksin soovinud ka väiksema tasku lukku mingit värvilist, kuid sobivas mõõdus kodus polnud, liiga pikka lukku ei raatsinud lühemaks lõigata ja poodi ka ei hakanud minema, sai seekord selline tumedam lukk.

 

Sättisin kanga nii, et suur lilleke jäi keset taskut.

Sees on lukuga tasku ja plastikkaartidele 2 taskut. Mitte et ta plastikkaarte väga kasutaks, kuid igaks juhuks siiski õmblesin. Sisemise tasku lukk taaskasutus.

Valisin koti suuruse nr. 2. Esimene oleks talle ehk paremini sobinud, kuid sinna poleks telefon sisse mahtunud, nii et pigem natuke suurem. Välimises väikeses lukuga taskus on taskurätipakk, mis on ka õues väga vajalik, ikka kipub nina nohisema. Sisemisse lukuga taskusse võib panna toavõtme.

No igaljuhul laps kannab seda kotti meelsasti ja tundub, et see meeldib ka tema sõbrannadele, sest 3 tükki juba avaldasid soovi, et nad sooviksid endale ka sellist. Ma kartsin, et ehk hakatakse narrima, aga ei midagi sellist õnneks.

 

Kardinad ämmale kööki.

Ämm tellis omale kataloogist kanga. Palus, et ma õmbleks sellest talle kööki kardinad. Soovis, et kardinad poleks maani, pigem veidi allapoole aknalauda ulatuvad. Tema esialgne visioon polnud just kõige parem, niisiis pika vaidluse ja arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et kardinate servadesse tulevad kroogitud rüüžid. Võtsin kanga kaenlasse ja läksin kohalikku kaubamajja rüüžide tarvis sobilikku kangast otsima. Valikus olid vaid kahvatu beežikaskollane ja oranž. Valituks osutus oranž. (Osad lilleõied on oranži värvi, mis aga siit fotodelt hästi välja ei paista).
Õmblesin õmblusmasinaga 2 kõrvuti krookniidirida ja krookisin käsitsi. Hiljem andis keegi head nõu, et pealmise niidi pinge kõige tugevama peale krookida ja saaks hakkama kiiremini ja ühe krookõmblusega. Proovisin selles tehnikas kardinapaelu krookida- toimis küll, kuid krooked ei tulnud just täpselt ühesugused ja ribad ei jäänud ühepikkused, pidin käsitsi üle pingutama.
Kuna ilm oli päikesepaisteline, siis kardinad ei jäänud just kõige paremini pildile- teate ju ise, kui võimatu on vastu päikest pildistada. Samuti on köögiaknad väga laiad ja seetõttu kogu akent pildile saada väga keeruline.
Mingi ülevaate siiski saab.

Kardinapaelad on mu oma leiutis, neid ämm ei soovinud, kuid ilma nendeta poleks kardinad pooltki nii kenasti hoidma jäänud ja lõpuks ka ämm oli rahul. Küll aga oleks paelad võinud pikemad olla. Seda aga taipasin alles siis, kui kardinad paigaldanud olime, kodus polnud mul millegi peal mõõta, tegin pikkuse umbes. Kardinapaelte otstes on aasakesed, mis kinnituvad seina sees oleva konksu külge. Vajadusel saab need lahti päästa ja kardinad ette tõmmata, mis on siiski üsna tüütu, arvestades asjaolu, et siis võtab kardinate kenasti sättimine jälle aega. Soovitasin neil kööki ruloo muretseda, see on hea mugav viis aknaid kiirelt katta (tegemist esimese korrusega).

Iseendale ma selliseid kardinaid ei õmbleks sellel lihtsal põhjusel, et ma ei viitsiks neid rüüže triikida, kuigi saan aru, et ma ei peaks seda ju iga päev tegema :)
Kuid õnneks meeldisid kardinad ämmale väga ja hiljem selgus, et ka mõned sugulased olid neist vaimustuses. Sain tellimuse uutele kardinatele. Mõeldes, kui tüütu oli neid rüüže krookida, see mind eriti ei ahvatle, kuid kui proovida õpetatud nippi, ei olekski see ehk enam nii tüütu, mine tea.