Hommikuringi padi.

Laps läks täna teise klassi. Kõigi muude vajaminevate asjade seas oli ka padi hommikuringi tarvis. Igal lapsel on oma padi, selle peal istutakse põranda peal. Eelmisel aastal haarasin diivanilt padja (ajutiselt) ja ajutine oli see kuni klassi lõpuni kevadel.
Kui ma suvel neid kotte õmblesin, tekkis mõte, et sarnaselt saaks ju teha ka armsa padja.
Andsin lapsele valida, kas ta soovib diivanipadja suurust (40x40 cm) patja või köögisohva padja (50x50 cm) suurust patja. 50x50 on loomulikult istumiseks mugavam, selle ta ka valis.
Padja pealiseks kulus 1,5 teksapükste püksisäärt. Kokku õmmeldud kolmest tükist. Tükkide omavahelise õmblusvaru teppisin läbi, et oleks tugevam ja näeks justkui teksapükste õmbluse moodi välja. Tütar valis roosidega kanga, mina valisin kõrvale sobiliku lillelise kanga. No võib-olla läks liiga roosaks kätte, kuid tume teksa tasakaalustab.

 Padja paremale poolele sai tütre soovil tasku. Rohkem nagu ilu, mitte otstarbekuse pärast. Mida sa ikka taskus hoiad, kui sa parajasti ise selle peal istud. Tasku kaunistasin kangariba ja pitsiga.

Pits sai ka roosilise kanga serva õmmeldud, see muutis üldmulje kenamaks ja naiselikumaks.

Lihtsalt toreduse pärast sai ühte serva õmmeldud selline silt. Ühelt poolt roosiline, teiselt lilleline. Selle oleks võinud küll veidi sissepoole õmmelda, et oleks väiksem, mitte nii väljatükkiv.

Ülemises servas sang. Kindlasti tekkis küsimus, et padi- ja sangaga? See on puhtalt mugavuse pärast, et oleks mõnusam patja põrandale tõsta ja siis jälle hoiukohta viia. Sang sai küll natukene liiga pikk, oleks piisanud ka lühemast. Sang sai isegi nii pikk, et laps saab padja õlale võtta nagu õlakoti.

Allservas on lukk. Sest see polegi tegelikult padi, vaid see on hoopiski padjakate, mille sisse käib omakorda padi. See on mugavama hooldamise mõttes vajalik.

Tagumise poole tegin samuti teksadest, kuid selle poole materjaliks oli lühike teksaseelik, mis oli kohe väga venivast materjalist. Selle tõttu ka lukk veidi lokib, kuigi püüdsin õmmelda nii, et seda ei juhtuks. Seelik käis tegelikult nööpidega eest kinni ja korra kaalusin isegi võimalust jättagi nööpkinnis ka padjakinniseks, kuid siis oleks tekkinud palju pakse õmblusi ja otsustasin ikka luku kasuks.
Tükkide omavahelised kokkuõmblemise kohad teppisin üle.

Lõppkokkuvõttes jäi mul taaskord üle imestada, kuidas saab vanadest teksadest nii ilus ja särav ese. Uute kangastega koostöös? Igaljuhul on see tulemus tore ja kasutan teksaseid ka edaspidi rõõmuga.