Padi sünnipäevakingituseks.

Tütar (8-aastane) oli kutsutud sõbranna sünnipäevale (kes sai ka 8-aastaseks).
Plaan oli kingitus kasvõi osaliselt ise teha. Plaanid olid suuremad, kuid teostatud sai neist vaid üks-padi.
Kingituse valmistamise muutis mõneti keeruliseks see, et kingituse saaja ei fänna absoluutselt roosat, lillekesi ega muid tüdrukutele meelepäraseid asju.
Valisin siis lambakestega lõbusa kanga, lootuses, et ehk see meeldib (loomad pidid talle meeldima).
Nime soovisin ka padjale aplitseerida, see muudab kingituse isiklikumaks. Kasutatud sai ka tekspükse, mida mul nüüd kudus hulgim :) Valisin sellised hallikamad teksad, et sobiks kangaga kokku.

 Esialgu plaanisin tähed aplitseerida sellisest kangast.

Lilleline tundus siiski sobilikum.

Kuna padi on mõeldud istumispadjaks (ehk soovib kingisaaja selle kooli hommikuringi padjaks võtta, mine tea), sai sellele külge õmmeldud ka sang.

Natuke ikka pitsi ka.

Tagumine pool samuti teksadest. Allääres lukk, padjakattel sees sisupadi, mille valmistasin samuti ise. Katte määrdumise korral saab katte eemaldada ja puhtaks pesta.

Suuruseks sai sellel padjal 50x50 cm.
Palju õnne, Emma!

Roosidega pinal tütrele

Juba kooliaasta alguses sai tütrele lubatud, et õmblen talle uue pinali kooliskäimiseks. Samasugusest roosidega kangast, nagu padjalgi kasutatud sai.
Peaaegu kuu aega hiljem sai pinal ka tehtud. Õmmeldud ikka selle vana juhendi kohaselt.
Mõõdud enne kokkuõmblemist kangatükil 30x 32 cm (32 lukuga külg). Seekordse pinali õmblesin 2 cm. pikema. Seda põhjusel, et pinalisse mahuks 20 cm pikkune joonlaud vabalt sisse. Eelmisse pinalisse mahtus ka kuidagi, aga joonlaud jäi risti ja kätte oli teda ka sealt ebamugav saada. Joonlaud peab pinalis olema põhjusel, et muidu kaotab tütar selle sootuks ära. Mida kompaktsemalt on asjad pakitud, seda suurema tõenäosusega need ka alles jäävad.

Kant heleroheline, nagu ka vooder. Õmblesin kandi äärde ka samasuguse pitsi, nagu padjalegi.

Sai päris mahukas pinal. Tütar jäi uue pinaliga rahule.

Hommikuringi padi.

Laps läks täna teise klassi. Kõigi muude vajaminevate asjade seas oli ka padi hommikuringi tarvis. Igal lapsel on oma padi, selle peal istutakse põranda peal. Eelmisel aastal haarasin diivanilt padja (ajutiselt) ja ajutine oli see kuni klassi lõpuni kevadel.
Kui ma suvel neid kotte õmblesin, tekkis mõte, et sarnaselt saaks ju teha ka armsa padja.
Andsin lapsele valida, kas ta soovib diivanipadja suurust (40x40 cm) patja või köögisohva padja (50x50 cm) suurust patja. 50x50 on loomulikult istumiseks mugavam, selle ta ka valis.
Padja pealiseks kulus 1,5 teksapükste püksisäärt. Kokku õmmeldud kolmest tükist. Tükkide omavahelise õmblusvaru teppisin läbi, et oleks tugevam ja näeks justkui teksapükste õmbluse moodi välja. Tütar valis roosidega kanga, mina valisin kõrvale sobiliku lillelise kanga. No võib-olla läks liiga roosaks kätte, kuid tume teksa tasakaalustab.

 Padja paremale poolele sai tütre soovil tasku. Rohkem nagu ilu, mitte otstarbekuse pärast. Mida sa ikka taskus hoiad, kui sa parajasti ise selle peal istud. Tasku kaunistasin kangariba ja pitsiga.

Pits sai ka roosilise kanga serva õmmeldud, see muutis üldmulje kenamaks ja naiselikumaks.

Lihtsalt toreduse pärast sai ühte serva õmmeldud selline silt. Ühelt poolt roosiline, teiselt lilleline. Selle oleks võinud küll veidi sissepoole õmmelda, et oleks väiksem, mitte nii väljatükkiv.

Ülemises servas sang. Kindlasti tekkis küsimus, et padi- ja sangaga? See on puhtalt mugavuse pärast, et oleks mõnusam patja põrandale tõsta ja siis jälle hoiukohta viia. Sang sai küll natukene liiga pikk, oleks piisanud ka lühemast. Sang sai isegi nii pikk, et laps saab padja õlale võtta nagu õlakoti.

Allservas on lukk. Sest see polegi tegelikult padi, vaid see on hoopiski padjakate, mille sisse käib omakorda padi. See on mugavama hooldamise mõttes vajalik.

Tagumise poole tegin samuti teksadest, kuid selle poole materjaliks oli lühike teksaseelik, mis oli kohe väga venivast materjalist. Selle tõttu ka lukk veidi lokib, kuigi püüdsin õmmelda nii, et seda ei juhtuks. Seelik käis tegelikult nööpidega eest kinni ja korra kaalusin isegi võimalust jättagi nööpkinnis ka padjakinniseks, kuid siis oleks tekkinud palju pakse õmblusi ja otsustasin ikka luku kasuks.
Tükkide omavahelised kokkuõmblemise kohad teppisin üle.

Lõppkokkuvõttes jäi mul taaskord üle imestada, kuidas saab vanadest teksadest nii ilus ja särav ese. Uute kangastega koostöös? Igaljuhul on see tulemus tore ja kasutan teksaseid ka edaspidi rõõmuga.

Kui tervet ei jõua, tee pool.

Nagu (peaaegu) ütles õpetaja Tootsile õppimise kohta :)
Tütre sõbrannal oli sünnipäev. Vaba aega oli mul väga vähe. Lihtsam oleks olnud raha ümbrikusse pista ja laps sünnipäevale saata, kuid see ei läinud minu arvates kohe mitte. Nägin (praktiliselt öösel)veidi vaeva ja tegin vähemalt natukenegi ise, ehk siis pool kingitust.

Õmblesin sünnipäevaks koti. Ikka kasutatud teksaspükstest ja lisaks veidi romantilisi kangaid. Linnukestega kangas sama, mis eelmisel kotil (no see lihtsalt on tüdrukutele sobilik), lisaks sai seekord jupike roosikangast (kutsusin tütre valima ja tema otsustas selle kanga kasuks).

Kott voodriga, sisse õmmeldud 2 teksaspükste tagataskut.

Sangade siseküljed said seekord roosilisest kangast. Arvasin millegipärast, et selliseid on keerulisem õmmelda (no tegelikult ümberpööramine tundus keerulisena), kuid vastupidi- niiviisi on sangasid hoopiski lihtsam õmmelda ja jäävad vahvamad ka!

Põhja all sobitasin taaskord õmblused kenasti kokku.

Kasutasin ühte teksaspükste tagataskut, mis oli vahva kujuga ja piisavalt suur. Ülemise osa kantisin ära, selle tulemusena moodustus topelttasku.

Värvilise kangariba äärde õmblesin täpilise paela- ilma selleta oli asi justkui poolik, pael tekitas kena raami.

Kott õmmeldud 40x40 cm suurustest kangatükkidest. Pükste originaalküljeõmbluse säilitasin.

Kotisuu ülemised ääred  (nö. kandid) 5 cm laiused, sangad õmmeldud kandiribade vahele.

Seekord õmblesin värvilised kangaribad ikka sedasi, et kui kott on vasakul õlal, siis jäävad värvilised ribad ettepoole.

Kotid kingituseks.

Tütar oli kutsutud järjekordsele sünnipäevale. Sõbranna sai 12-aastaseks.
Kuna minu lemmiktegevus on õmblemine, sai ka seekord kingitus õmmeldud.
Mõtlesin ja nuputasin, et mida kingituseks teha. See väljamõtlemine on minu arvates üks kõige raskem töö.
Esimese asjana tuli mõttesse õmmelda pinal. Pinalit läheb ju alati vaja.
Hiljuti ostsin Põlva Kaubamajast ühe armsa kanga. Linnukesed sinepikollasel taustal. Valisin üheks kangaks linnukestega kanga, lisaks sobis üks pruunikal taustal roosidega kangas.
Pinal sai selline. Õmmeldud nii, nagu kirja pandud selles õpetuses. Ühelt poolt.

Teiselt poolt.

Kuna kangas on suhteliselt suuremustriline, "sõi" väike pinal mustri ära. Soovisin esmalt õmmelda pisikese kosmeetikakoti, kuid loobusin ja õmblesin teiseks esemeks veidi suurema koti, et ikka kanga muster ka veidi välja tuleks.
Ühelt poolt:

Teiselt poolt:

Selle kotiga juhtus veel selline lugu, et kott oli praktiliselt valmis (küljed veel kokku õmmelda), kui avastasin, et olin unustanud lukule kelgu külge panna (kasutasin meetrilukku). Nali missugune! Harutasin luku ühest otsast lahti ja õnneks sain niiviisi kelgu paigaldatud. Loodetavasti ei hakka nüüd seal miskit lahti hargnema.
Mõlemale kotile sai ühesugune lilleline vooder sisse.

Kõrvuti saab suurustest veidi aimu.

Mõtlesin, et üks suurem kott kuluks ka tütarlapsele marjaks ära. Kuna olin vahetult enne seda näinud netis just seda pilti, kasutasin ideed ja tegin sarnase koti. Koti põhimaterjaliks on õhuke teksamaterjal (püksid). Lõikasin välja tükid 40(kõrgus)X41(laius). Originaalõmblused sai ilusasti alles jätta, materjal ei hakanud "lainetama", nagu vahel juhtub, kui lõikad pükstel ühe külje lahti ja soovid kangast suure tükina kasutada.
Kott sai selline:

Et tasku oleks vahvam ja sobiks paremini puuvillaste kangastega kokku, sai ülemist äärt veidi kaunistatud.

Netis nähtud kotil olid küll puuvillase kanga triibud vasakul ja tasku paremal, kuid mina ei mõelnud asja läbi ja õmblesin vastupidi, sest nii tundus sobilikum olevat. Hiljem küll taipasin, et kui kott on (vasakul) õlal, siis triibud jäävad nö. selja taha. Kuid eeliseks sedapidi-variandi puhul on see, et saab kohe pista käe kotitaskusse, kui kott on õlal. Puuvillased triibud on õmmeldud teksakanga peale.
Kotile sai sisse korralik vooder ja pükste teine tasku sai voodri külge õmmeldud. Voodriks üks kodusolnud (materjaliks kõrvele tõstetud) kardin, mis oli värvi poolest sobilik- sinepikarva. Koti sangad olid enne kokkuõmblemist 12 cm laiused ribad, sangad õmblesin 5 cm laiuste teksaribade vahele, teppisin pealt, ühendasin algul riba sisemise osa koti külge, keerasin ääre tagasi ja õmblesin välimise riba koti paremale poole. Nii jäid kõik õmblused kohe puhtad. Praktiliselt kantisin ülemise serva.

Põhja alt jooksid triibud kenasti kokku (no sobitasin kokku).

Kogu komplekt sai selline.

Üritasin kotti ka rippuvasse asendisse sättida. Sai üks naljakas pilt.

Kingisaaja jäi kingitusega väga rahule. Kui ma oma lapsele sünnipäevapeole järele läksin, siis sünnipäevalaps tänas ja kallistas mind. Ütles, et eriti meeldis talle see suur kott. Nii tore, kui kingitus tõi rõõmu!
Peagi on ühel sõbrannal veel üks sünnipäev tulemas :)

Öökullipadi tütrele.

Kui ma siin mõned kuud tagasi õmblesin tütre sõbrannadele sünnipäevaks need öökullipadjad- padi 1 ja padi 2, siis avaldas ka tütar soovi omale sarnane padi saada. Ütlesin talle, et kui enne ei jõua, siis sünnipäevaks saad. Tütar polnud sellega eriti rahul, sest sünnipäevani oli enam kui kuu aega veel. Kuid läkski nii- padi sai valmis alles sünnipäevaks.
Nüüdseks on selle padjaga juba üle kuu aja mängitud ja magamise ajal kaissu võetud ning seetõttu on padi ka omajagu loppi juba vajunud. Otsustasin, et teen siiski mõne pildi noh nii ajaloo mõttes.

Silmad said sellel öökullil türkiissinised. Ripsmed läksid meelest seekord.

Kõhu peal tasku, taskule aplitseerisin tütre eesnimetähe- S. Fotol pole seda küll väga hästi näha. Vaadates eelmisi öökullipatju, avastasin, et olen ka pähe unustanud lipsukese panna. Tütar pole seda õnneks märganud :) Patjade täidiseks on kasutatud vatiinijääke, kuid vaadates seda muhklikku patja, mõtlen, et parem oleks ehk kerakiud.

Lapitekk beebipreilile.

Vennal sündis tütar ja mina sain tädiks. Juba talvel, kui uudisest kuulsin, mõtlesin, et peaks nende beebile lapiteki õmblema. Mingit ideed, millist nimelt õmmelda, mul konkreetselt polnud. Kuni ühel päeval saabus uudis- beebi oli sündinud!
Võtsin siis oma töötoas kätte ja hakkasin kangaid klapitama. Tähekesemustriga tekki tahtsin teha, see oli juba selleks ajaks selge. Originaalis antud detailide mõõdud olid 3" ja 4", kuid minu valitud lepatriinude muster oli suurem, seega sai südamik 5" ja tähe haarad 4". Algul mõtlesin pisikese vankriteki õmmelda, kuid lõpuks tegin ikka veidi suurema teki.
Õmblesin 9 plokki. Esialgne plaan oli ühendada sedasi.

 Plokid heleroosal taustal, tähekesed helesinisetriibulised ja rohekassinised täpilised.

Üldpilt nägi kuidagi pläss välja. Mõtlesin, et katsetan vaheribade lisamist. Kodus olemasolevad kangad olid kas liiga sobimatu mustriga, liiga kirjud või liiga tumedad või vastupidi, liiga heledad. Poes vatiini ostmas käies otsisisn ka vaheribadeks sobilikku kangast, kuid sobivat ei leidnudki. Läks käiku üks kodus olemasolev heleroheline kangas. Tean küll, et tume kangas oleks plokke rohkem esile tõstnud, kuid mis teha, kui õiget kangast kusagil ei leidunud. Ning beebitüdrukule sobibki pastelsem toon.

Varbad :)
Aga tundus juba parem, seega õmblesin plokkidele vahele ribad (laius 2"), ristumiskohtadesse aga roosaruudulisest kangast ruudukesed, et veidi särtsu lisada.

Plokid õmblesin kuidagimoodi vales järjekorras kokku, nii et alla äärde jäi kõrvuti 2 plokki, millel 2 lepatriinut, aga seda nägin hiljem ja harutama ei hakanud. Teki mõõdud enne kokkuõmblemist 112X112 cm.
Esialgu oli plaan tekile kant servadesse panna, kuid lõpuks õmblesin siiski teki kokku nö. tekikotimeetodil- servad pahemalt poolt kokku ja ümber pööratud, ava käsitsi kinni. Siin tekk kokku õmmeldud ja haaknõelastatud.

Valmis ja tepitud tekk näeb välja sedasi. Peale teppimist jäi teki mõõtmeteks 104X104 cm.

 

Teppisin mööda ribade õmbluskohti. See jääb ilus, kuid on täpsust nõudev. Täheplokkidel teppisin lepatriinuruutude seest ja väljastpoolt tähtede ääri.  Päris rahule sellise meetodiga siiski ei jäänud, kuid õnneks ei tekkinud kusagile mingeid kortse, volte ega muud säärast, nagu olin algul alusetult peljanud.

 Need roosad kangad nö nõukaaegsed. Mõlemad oli enne teki sisse saamist padjapüürid. Tuttuued padjapüürid. Tõstsin need kohe kõrvale lapitehnika jaoks, kui need ema käest sain- nii ilusat kangast ei saa ju ometi lihtsalt voodipesuna trotsida :) Täpiline kangas ka arvatavasti nõukaaegne, saadud suure tõenäosusega õe käest. Jagus täpselt plokkidesse ja natu jäi veel järelegi, triibulise kanga ajalugu ilmselt sama- nõukaaegne. Päritolu ei mäleta (et kelle käest saadud). Aga ilusad kangad kõik! Üldmulje jäi sellel tekil selline pastelne ja rahulik. Mitte karjuvalt roosa, nagu algul pelgasin.

Tagumiseks kangaks sai valge helesiniste täpikestega nõukaaegne kangas. Kuna kangas oli kitsam, kui tekk, lisasin servadesse sedasama helerohelist, mis sai ka teki esipoolele.  Siin näha teppimine.

Siin presenteerib tagurpidi tekki minu õde- beebi teine tädi.

Plaan oli tekile ka aplitseerida beebi nimi, kuid kuna nime polnud veel ametlikult pandud, siis seda meile ka ei avaldatud. Nii et aplitseerimine jäi ära. Küll aga pakkusin ma beebi emale, et võin soovi korral beebi nime tekile hiljem peale tikkida. Sellega oldi päri küll.

Järgmisele tekile üritan panna servadesse kandi ja katsetada vabakäetepingut (vastupidises järjekorras muidugi). Selle teki peal ei julgenud katsetama hakata, kuid kuna järgmine tekk tuleb iseendale (on juba poolik), siis julgeb eksperimenteerida. St. olen vabakäetepingut teinud küll, kuid mitte selle masinaga, seega vajab justkui uuesti õppimist.

Ja päevakangelane ise. Tema magas muidugi külaskäigu rahulikult maha. Nii armsake!