Padi sünnipäevakingituseks.

Tütar (8-aastane) oli kutsutud sõbranna sünnipäevale (kes sai ka 8-aastaseks).
Plaan oli kingitus kasvõi osaliselt ise teha. Plaanid olid suuremad, kuid teostatud sai neist vaid üks-padi.
Kingituse valmistamise muutis mõneti keeruliseks see, et kingituse saaja ei fänna absoluutselt roosat, lillekesi ega muid tüdrukutele meelepäraseid asju.
Valisin siis lambakestega lõbusa kanga, lootuses, et ehk see meeldib (loomad pidid talle meeldima).
Nime soovisin ka padjale aplitseerida, see muudab kingituse isiklikumaks. Kasutatud sai ka tekspükse, mida mul nüüd kudus hulgim :) Valisin sellised hallikamad teksad, et sobiks kangaga kokku.

 Esialgu plaanisin tähed aplitseerida sellisest kangast.

Lilleline tundus siiski sobilikum.

Kuna padi on mõeldud istumispadjaks (ehk soovib kingisaaja selle kooli hommikuringi padjaks võtta, mine tea), sai sellele külge õmmeldud ka sang.

Natuke ikka pitsi ka.

Tagumine pool samuti teksadest. Allääres lukk, padjakattel sees sisupadi, mille valmistasin samuti ise. Katte määrdumise korral saab katte eemaldada ja puhtaks pesta.

Suuruseks sai sellel padjal 50x50 cm.
Palju õnne, Emma!

Küünal kastmekannus

Sain ühe vana kastmekannu. Saamise hetkel oli see küll kaua seisnud ja nägi päris räämas välja. Kuid mina nägin kesta all peituvat kaunist kuju. Küürisin selle kannukese kodus puhtaks. Sihtotstarbeliseks kasutamiseks oleks see ka ehk sobinud, kuid kuna mind võlus just selle kannu vorm, mõtlesin algul, et teen sinna kannu sisse mõne taimeseade. Kuni nägin internetis juhuslikult seda pilti:

Algul vaatasin, et lihtsalt ilus pilt ja vahva idee, kuni mul plahvatas: mina saan ju ka oma kasmekannukesse küünla valada! Ma pole ise ühtegi küünalt valanud, kuid katsetasin siiski. Kõigepealt oli vaja tahti. Selle sain, ostes poest kaks lauaküünalt. Tegelikult oleks piisanud ka ühest, sest taht oli piisavalt pikk. Kaks lauaküünalt ja umbes 20 teeküünalt said üles sulatatud ja nõusse valatud.

Kaks tahti panin seetõttu, et see kastmekann on suhteliselt suur, ühest oleks võinud väheseks jääda.
Peale hangumist oli päris kena. Veidi lõi külgedelt lahti, kuid vaatasin, et ka ideepildil sama lugu. Seda saaks ehk kuidagi vältida, kuid ma pole viitsinud ühtegi küünlavalamise õpetust lugeda.

Eks aeg näitab, kuidas see küünal põleb. Väikese katsetamise jooksul talutavalt, kui pikemalt põlema jätta, selgub tõde. Plaanis oli ka vaha sisse eeterlikku õli lisada, kuid tegemise käigus see ununes kahjuks.

Siin küünla kõrval näha linnupuur-lamp, mille valisin Vintage Design´ist võidetud kinkekaardi eest. Ma ei tea, miks mulle meeldivad linnupuurid...ja laternad. Hirrrmsasti meeldivad. Küünlad ka. Parandamatu haigus, mis teha. Linnupuur-valgustisse sai pandud kosus olemasolev LED-pirn, millele varem sobilikku kohta ei leidnud (mees kevadel Rootsist ostis, oli mingi soodukas). Pirn kas muudab värvi sujuvalt, saab valida ka ise värvi (punane, roheline, sinine, punane, lilla jne), valgustugevust saab muuta või siis põleb, nagu tavaline pirn- valge valgusega. Väikese puldi abil saab seda kõike reguleerida ja ka lambi põlema panna ja välja lülitada.
Nii tore kingitus! Harva, kui mul õnnestub midagi võita...kuigi, juhuseid on siiski olnud :)

Kui tervet ei jõua, tee pool.

Nagu (peaaegu) ütles õpetaja Tootsile õppimise kohta :)
Tütre sõbrannal oli sünnipäev. Vaba aega oli mul väga vähe. Lihtsam oleks olnud raha ümbrikusse pista ja laps sünnipäevale saata, kuid see ei läinud minu arvates kohe mitte. Nägin (praktiliselt öösel)veidi vaeva ja tegin vähemalt natukenegi ise, ehk siis pool kingitust.

Õmblesin sünnipäevaks koti. Ikka kasutatud teksaspükstest ja lisaks veidi romantilisi kangaid. Linnukestega kangas sama, mis eelmisel kotil (no see lihtsalt on tüdrukutele sobilik), lisaks sai seekord jupike roosikangast (kutsusin tütre valima ja tema otsustas selle kanga kasuks).

Kott voodriga, sisse õmmeldud 2 teksaspükste tagataskut.

Sangade siseküljed said seekord roosilisest kangast. Arvasin millegipärast, et selliseid on keerulisem õmmelda (no tegelikult ümberpööramine tundus keerulisena), kuid vastupidi- niiviisi on sangasid hoopiski lihtsam õmmelda ja jäävad vahvamad ka!

Põhja all sobitasin taaskord õmblused kenasti kokku.

Kasutasin ühte teksaspükste tagataskut, mis oli vahva kujuga ja piisavalt suur. Ülemise osa kantisin ära, selle tulemusena moodustus topelttasku.

Värvilise kangariba äärde õmblesin täpilise paela- ilma selleta oli asi justkui poolik, pael tekitas kena raami.

Kott õmmeldud 40x40 cm suurustest kangatükkidest. Pükste originaalküljeõmbluse säilitasin.

Kotisuu ülemised ääred  (nö. kandid) 5 cm laiused, sangad õmmeldud kandiribade vahele.

Seekord õmblesin värvilised kangaribad ikka sedasi, et kui kott on vasakul õlal, siis jäävad värvilised ribad ettepoole.

Kotid kingituseks.

Tütar oli kutsutud järjekordsele sünnipäevale. Sõbranna sai 12-aastaseks.
Kuna minu lemmiktegevus on õmblemine, sai ka seekord kingitus õmmeldud.
Mõtlesin ja nuputasin, et mida kingituseks teha. See väljamõtlemine on minu arvates üks kõige raskem töö.
Esimese asjana tuli mõttesse õmmelda pinal. Pinalit läheb ju alati vaja.
Hiljuti ostsin Põlva Kaubamajast ühe armsa kanga. Linnukesed sinepikollasel taustal. Valisin üheks kangaks linnukestega kanga, lisaks sobis üks pruunikal taustal roosidega kangas.
Pinal sai selline. Õmmeldud nii, nagu kirja pandud selles õpetuses. Ühelt poolt.

Teiselt poolt.

Kuna kangas on suhteliselt suuremustriline, "sõi" väike pinal mustri ära. Soovisin esmalt õmmelda pisikese kosmeetikakoti, kuid loobusin ja õmblesin teiseks esemeks veidi suurema koti, et ikka kanga muster ka veidi välja tuleks.
Ühelt poolt:

Teiselt poolt:

Selle kotiga juhtus veel selline lugu, et kott oli praktiliselt valmis (küljed veel kokku õmmelda), kui avastasin, et olin unustanud lukule kelgu külge panna (kasutasin meetrilukku). Nali missugune! Harutasin luku ühest otsast lahti ja õnneks sain niiviisi kelgu paigaldatud. Loodetavasti ei hakka nüüd seal miskit lahti hargnema.
Mõlemale kotile sai ühesugune lilleline vooder sisse.

Kõrvuti saab suurustest veidi aimu.

Mõtlesin, et üks suurem kott kuluks ka tütarlapsele marjaks ära. Kuna olin vahetult enne seda näinud netis just seda pilti, kasutasin ideed ja tegin sarnase koti. Koti põhimaterjaliks on õhuke teksamaterjal (püksid). Lõikasin välja tükid 40(kõrgus)X41(laius). Originaalõmblused sai ilusasti alles jätta, materjal ei hakanud "lainetama", nagu vahel juhtub, kui lõikad pükstel ühe külje lahti ja soovid kangast suure tükina kasutada.
Kott sai selline:

Et tasku oleks vahvam ja sobiks paremini puuvillaste kangastega kokku, sai ülemist äärt veidi kaunistatud.

Netis nähtud kotil olid küll puuvillase kanga triibud vasakul ja tasku paremal, kuid mina ei mõelnud asja läbi ja õmblesin vastupidi, sest nii tundus sobilikum olevat. Hiljem küll taipasin, et kui kott on (vasakul) õlal, siis triibud jäävad nö. selja taha. Kuid eeliseks sedapidi-variandi puhul on see, et saab kohe pista käe kotitaskusse, kui kott on õlal. Puuvillased triibud on õmmeldud teksakanga peale.
Kotile sai sisse korralik vooder ja pükste teine tasku sai voodri külge õmmeldud. Voodriks üks kodusolnud (materjaliks kõrvele tõstetud) kardin, mis oli värvi poolest sobilik- sinepikarva. Koti sangad olid enne kokkuõmblemist 12 cm laiused ribad, sangad õmblesin 5 cm laiuste teksaribade vahele, teppisin pealt, ühendasin algul riba sisemise osa koti külge, keerasin ääre tagasi ja õmblesin välimise riba koti paremale poole. Nii jäid kõik õmblused kohe puhtad. Praktiliselt kantisin ülemise serva.

Põhja alt jooksid triibud kenasti kokku (no sobitasin kokku).

Kogu komplekt sai selline.

Üritasin kotti ka rippuvasse asendisse sättida. Sai üks naljakas pilt.

Kingisaaja jäi kingitusega väga rahule. Kui ma oma lapsele sünnipäevapeole järele läksin, siis sünnipäevalaps tänas ja kallistas mind. Ütles, et eriti meeldis talle see suur kott. Nii tore, kui kingitus tõi rõõmu!
Peagi on ühel sõbrannal veel üks sünnipäev tulemas :)

Öökullipadi tütrele.

Kui ma siin mõned kuud tagasi õmblesin tütre sõbrannadele sünnipäevaks need öökullipadjad- padi 1 ja padi 2, siis avaldas ka tütar soovi omale sarnane padi saada. Ütlesin talle, et kui enne ei jõua, siis sünnipäevaks saad. Tütar polnud sellega eriti rahul, sest sünnipäevani oli enam kui kuu aega veel. Kuid läkski nii- padi sai valmis alles sünnipäevaks.
Nüüdseks on selle padjaga juba üle kuu aja mängitud ja magamise ajal kaissu võetud ning seetõttu on padi ka omajagu loppi juba vajunud. Otsustasin, et teen siiski mõne pildi noh nii ajaloo mõttes.

Silmad said sellel öökullil türkiissinised. Ripsmed läksid meelest seekord.

Kõhu peal tasku, taskule aplitseerisin tütre eesnimetähe- S. Fotol pole seda küll väga hästi näha. Vaadates eelmisi öökullipatju, avastasin, et olen ka pähe unustanud lipsukese panna. Tütar pole seda õnneks märganud :) Patjade täidiseks on kasutatud vatiinijääke, kuid vaadates seda muhklikku patja, mõtlen, et parem oleks ehk kerakiud.

Lapitekk beebipreilile.

Vennal sündis tütar ja mina sain tädiks. Juba talvel, kui uudisest kuulsin, mõtlesin, et peaks nende beebile lapiteki õmblema. Mingit ideed, millist nimelt õmmelda, mul konkreetselt polnud. Kuni ühel päeval saabus uudis- beebi oli sündinud!
Võtsin siis oma töötoas kätte ja hakkasin kangaid klapitama. Tähekesemustriga tekki tahtsin teha, see oli juba selleks ajaks selge. Originaalis antud detailide mõõdud olid 3" ja 4", kuid minu valitud lepatriinude muster oli suurem, seega sai südamik 5" ja tähe haarad 4". Algul mõtlesin pisikese vankriteki õmmelda, kuid lõpuks tegin ikka veidi suurema teki.
Õmblesin 9 plokki. Esialgne plaan oli ühendada sedasi.

 Plokid heleroosal taustal, tähekesed helesinisetriibulised ja rohekassinised täpilised.

Üldpilt nägi kuidagi pläss välja. Mõtlesin, et katsetan vaheribade lisamist. Kodus olemasolevad kangad olid kas liiga sobimatu mustriga, liiga kirjud või liiga tumedad või vastupidi, liiga heledad. Poes vatiini ostmas käies otsisisn ka vaheribadeks sobilikku kangast, kuid sobivat ei leidnudki. Läks käiku üks kodus olemasolev heleroheline kangas. Tean küll, et tume kangas oleks plokke rohkem esile tõstnud, kuid mis teha, kui õiget kangast kusagil ei leidunud. Ning beebitüdrukule sobibki pastelsem toon.

Varbad :)
Aga tundus juba parem, seega õmblesin plokkidele vahele ribad (laius 2"), ristumiskohtadesse aga roosaruudulisest kangast ruudukesed, et veidi särtsu lisada.

Plokid õmblesin kuidagimoodi vales järjekorras kokku, nii et alla äärde jäi kõrvuti 2 plokki, millel 2 lepatriinut, aga seda nägin hiljem ja harutama ei hakanud. Teki mõõdud enne kokkuõmblemist 112X112 cm.
Esialgu oli plaan tekile kant servadesse panna, kuid lõpuks õmblesin siiski teki kokku nö. tekikotimeetodil- servad pahemalt poolt kokku ja ümber pööratud, ava käsitsi kinni. Siin tekk kokku õmmeldud ja haaknõelastatud.

Valmis ja tepitud tekk näeb välja sedasi. Peale teppimist jäi teki mõõtmeteks 104X104 cm.

 

Teppisin mööda ribade õmbluskohti. See jääb ilus, kuid on täpsust nõudev. Täheplokkidel teppisin lepatriinuruutude seest ja väljastpoolt tähtede ääri.  Päris rahule sellise meetodiga siiski ei jäänud, kuid õnneks ei tekkinud kusagile mingeid kortse, volte ega muud säärast, nagu olin algul alusetult peljanud.

 Need roosad kangad nö nõukaaegsed. Mõlemad oli enne teki sisse saamist padjapüürid. Tuttuued padjapüürid. Tõstsin need kohe kõrvale lapitehnika jaoks, kui need ema käest sain- nii ilusat kangast ei saa ju ometi lihtsalt voodipesuna trotsida :) Täpiline kangas ka arvatavasti nõukaaegne, saadud suure tõenäosusega õe käest. Jagus täpselt plokkidesse ja natu jäi veel järelegi, triibulise kanga ajalugu ilmselt sama- nõukaaegne. Päritolu ei mäleta (et kelle käest saadud). Aga ilusad kangad kõik! Üldmulje jäi sellel tekil selline pastelne ja rahulik. Mitte karjuvalt roosa, nagu algul pelgasin.

Tagumiseks kangaks sai valge helesiniste täpikestega nõukaaegne kangas. Kuna kangas oli kitsam, kui tekk, lisasin servadesse sedasama helerohelist, mis sai ka teki esipoolele.  Siin näha teppimine.

Siin presenteerib tagurpidi tekki minu õde- beebi teine tädi.

Plaan oli tekile ka aplitseerida beebi nimi, kuid kuna nime polnud veel ametlikult pandud, siis seda meile ka ei avaldatud. Nii et aplitseerimine jäi ära. Küll aga pakkusin ma beebi emale, et võin soovi korral beebi nime tekile hiljem peale tikkida. Sellega oldi päri küll.

Järgmisele tekile üritan panna servadesse kandi ja katsetada vabakäetepingut (vastupidises järjekorras muidugi). Selle teki peal ei julgenud katsetama hakata, kuid kuna järgmine tekk tuleb iseendale (on juba poolik), siis julgeb eksperimenteerida. St. olen vabakäetepingut teinud küll, kuid mitte selle masinaga, seega vajab justkui uuesti õppimist.

Ja päevakangelane ise. Tema magas muidugi külaskäigu rahulikult maha. Nii armsake!

Sünnipäevakingitus ja positiivsed emotsioonid.

Käisime sugulase sünnipäeval. Kingituse meisterdasin ise. Kuna tegemist on noormehega, siis sellest lähtuvalt kasutasin teksakangast. Ega mul väga poistekaid kangaid palju kodus pole ka. Teksa aga sobib minu arvates suurepäraselt.
Ega meessoost isikule ole kerge midagi ise teha. Kergendavaks asjaoluks oli see, et sünnipäevalaps kokkab palju ja on ka kõva grillmeister.

Esimese asjana valmisid kindad. Kinnaste lõike sain seekord Katre Arula raamatust "Ajatud lapitööd". Eks Ossul ole ka sarnane lõige ja tolle järgi on nii mõnedki paarid kokku õmmeldud, nii et tehnoloogia oli selge. Tahtsin esialgu õmmelda nii, nagu raamatus õpetatud- et kindaseljale jäävad näiteks pükste taskud. Aga kangas ei andnud kuidagi niiviisi õmblemist välja. Tegin siis "siledad" kindad. Hiljem vaatasin küll, et suht igavad kindad said, kuid vürtsi lisab asjaolu, et randmeosa kandiks kasutasin pükste värvlit. Seda värvlit oli neile kinnastele esialgu keeruline sobitada. Polnud ju Katre peensusteni lahti kirjutanud, mil moel täpselt seda värvlit sinna kinnaste suudele õmmelda. Mõõtsin siis täpse riba värvlist välja, ühendasin ringiks ja õmblesin esialgu voodripoolse (sise)õmbluse, seejärel välimise õmbluse. Need pükste värvlist tehtud kandid on ikka päris lahedad!
Kui veel Katre Arula raamatust rääkida, siis sain sealse õpetuse võrra targemaks. Kas teie teadsite, et teksaspükste värvlit on tegelikult väga lihtne harutada, et see on kettõmblusega pükste külge õmmeldud? Mina näiteks varem ei teadnud. Tore teadmine. Ma arvan, et tänu sellele teadmisele leiab nii mõnigi püksivärvel tee minu tööde külge :)

Tuul kiigutas kindaid, nii et pilt sai udune.

Ühekaupa pildistatud pildid said vähe paremad.

Teise tööna valmis põll. Esialgne plaan oli kasutada pükste ülemist osa koos värvliga (midagi taolist), kuid kuna ma ei suutnud sobilikke pükse leida (liiga väikesed, liiga naistekad, vale värv jne), valisin hoopis ühed kummalised teksaspüksid, mis olidki üleni tükkidest kokku õmmeldud. Põlle kangas kokku õmmeldud kahest püksisäärest - ise õmmeldud vaid põlle keskõmblus, ülejäänu oligi täpselt niisugune, nagu pildilt näha.   Ühe kodus olemasoleva ja väga hea lõikega põllelt võtsin lõike ja valmis selline põll, ees palju taskuid, kuhu saab vajalikke asju pista. Kuna teksaspükste taskud on nii lahedad, püüdsin neid võimalikult palju põlle peal kasutada. Proovisin õmblemise ajal põlle oma poja peal (no et kas ikka on mõõdud õiged, kui pikad õmmelda seospaelad jne) ja poeg arvas, et temagi kannaks sellist põlle heameelga. Et jumala äge põll. Seda oli küll tore kuulda.

Kaelapaela tegin reguleeritava ja piisavalt pika, et reguleerimispaela ots ei jääks püsti hoidma, vaid vajuks raskuse mõjul allapoole.

 

Põlle ääred kantisin sinise kandiga (esialgu oli plaan ka vooder alla panna, kuid jäi siiski panemata).
Kolmandaks esemeks sai kott. Suur kott. Eeskujuks võtsin jälle ühe varem õmmeldud koti, millel hea suurus. Sellelt sai siis mõõdud ja sangade pikkus maha "spikerdatud". Endale meeldetuletuseks kirjutan üles, et tähekesega lapiruudu (koos küljedetailidega) ja taskutega tagumise külje suurus 44x44, koti põhja vaheriba laius 10 cm, ülemise ääre laius 7 cm ja sangade pikkus oli vist 65 cm.
Poolik töö.

Valmis kott. Tähekese õpetus pärineb siit blogist. Lihtne ja efektne. Selles tehnikas on mul hetkel üks tekk pooleli.

Tegelikult koti teisele poolele oli kolm teksataskut õmmeldud, kuid unustasin pildi teha.

 

Kolmest asjast koosnev pakett näeb välja selline:

Hiljem mõtlesin, et oleks võinud kinnasete käeseljale ka pisikesed lapitehnikas tähekesed õmmelda. Kahjuks polnud niipalju aega, et uued, tähekestega kindad õmmelda. Jäi nii.

Kotil sees taskutega (ühel pool 3 väiksemat, teisel 2 suurt) vooder, samast kangast ka kinnaste vooder.

 

Lisaks valmistasin veel tekspükste küljeõmblustest kuumaalused. Olin neid ammu soovinud teha. Teksamaterjali otsides jäid need ribad pidevalt pihku, otsustasin need ära kasutada, et vältida nende edaspidist kastist välja ja tagasi kasti tõstmist. Samas sain oma ammuse soovi- neid kuumaaluseid katsetada, teoks teha.

Siin näha ka "lõhnav heeringas" ehk siis piibelehed, mis korjatud sünnipäevalapsele, kuid ämbri peale kirjutatud SILL on tegelikult rootsikeeli heeringas. :) Ämber on keraamiline ja sellel on kaaslane ka- gräddfil, mis tähendab hapukoort. See on üks armas leid Rootsist teiseringipoest. Ämbrit ma ära ei kinkinud :)

 

Kuna need kuumaalused said nii vahvad, tegin omale ka koju ühe :) See tagumine vasakpoolne jäi koju.

Sünnipäeval olles tehti meile ümbruse tutvustamist. Käisime ka ühes vanas mahajäetud vesiveskis. Seal oli selline vahva orvaga aken.

Ja "pööningul" oli selline detail kangaspuudest. Üksik ja mahajäetud.

Sünnipäeval sai ka ehtsat lõõtsa kuulata. Nostalgia. Kui ma olin väike laps, siis armsa vanaema juures olles kuulsin pidudel lõõtsamängu alati. Lapsepõlv tuli meelde :)

Osa külalisi veetis muuhulgas aega õunapuude otsas ronides :) (Minu preili see vasakpoolne, roosade tossudega). Kõigil oli väga lõbus. Oli kohe tükk tegu, et laps nõustuks koju tagasi minema, mis siis, et väljas juba pimenes.

Oli väga vahva sünnipäev ja õnneks ka ilmaga vedas! Loodan, et ka sünnipäevalaps jäi kingitusega rahule.

Siinkohal on paslik ära öelda suured tänusõnad Mallele. Ilma temata poleks mul siin blogi  ja ei oskaks ma ka siin midagi asjalikku korda saata. Tänan, Malle, toetamast ja juhendamast! Sa oled ikka nii tore inimene!