Uued diivanikatted ja muud tegemised.

Kõik sai alguse sellest, kui üks tuttav andis mulle suure kotitäie kasutatud teksapükse. Pükste hulgas oli ka beeže-pruune pükse. Olin juba mõnda aega soovinud õmmelda diivanitele katted, kuna üks diivanitest osutas väsimuse märke ning tean, et kui nii edasi, oleks diivanil varsti isumisosal sees auk. Naha eripära.
Ainus, mis siiamaani takistuseks sai, oli sobiliku materjali puudumine. Poes küll ilusad kangad, aga väga kallid. Mõtlesin vahepeal, et õmblen sinistest teksapükstest. No aga sinine nagu väga ei sobi meie sisustusse. Vaadates neid beeže pükse aga hakkas mõte kohe idanema- üritan kusagilt beeže-pruune juurde saada ja nendest teengi! Kasutasin kõikvõimsa FB abi ja kirjutasin postituse palvega, et kui kellelgi on kodus vastavat värvi teksapükse, olen väga õnnelik, kui saan nende omanikuks. Pakkumisi tuli uskumatult palju, rohkem sain muidugi traditsioonilisi siniseid teksapükse, kuid nendega on mul ka juba oma plaan...
Idee oli teha miskit taolist. Mees kommenteeris, et telliskivisein.
Kuna katteid oli tarvis 2 ja ühesuuruseid (sest diivanid on ka ühesuurused), siis lõikasin püksid pooleks- üks säär ühele, teine teisele kattele. Seejärel lõikasin välja 10 cm. laiused ribad, pikkused on suvalised, miskit ei mõõtnud täpselt, vaid vaatasin, kuhu ja kui palju sobis.
 Õmblused teppisin (kappisin, kui täpne olla) ühele poole, mitte lahku, sest nii on katted vastupidavamad. Vatiini ja tagumise kanga külge teppisin pealise üle kahe triibu.
Juba nii väikeste tekikeste teppimine oli katsumus omaette, mõtlesin, et no kuidas neid suuri tekke veel tepitakse! Kogu aeg kippus tekk laualt maha libisema. Suurte tekkide õmblemiseks tuleb vist kõrvale abilauad püstitada ;)
Katete suuruseks sai 105x150, selline väikelapse teki mõõt. Vahele sai vatiin, mis oleks võinud siiski olla õhemat sorti (150 gr oli vist). Ilma vatiinita oleks liru jäänud. (plaan ongi, et kui kunagi diivanid saavad välja vahetatud, siis saab laps näiteks need oma mängutekkideks).

Püüdsin katted pildile kõigepealt meie võrratult kaunis sügiseses õues.

Nurgad tegin ümarad ühe kodus olemasoleva teki eeskujul.

Katete tagumisele poolele said ära kasutatud ühed vanad kardinad. Värvi poolest enam-vähem sobilikud.

Eelikal on alati nii kenad fotod, üritasin ka miskit. Profi vastu ei saa.

Toas omal kohal näevad katted välja sedasi. Sobivad diivanite värviga.

Ja sobivad ka tapeediga kokku.

Mees tuli koju, vaatas neid katteid ja ütles, et aru küll pole saada, et katted peal on, et ei paista eriti silma. See oli mulle suurim kompliment, sest minu eesmärk oligi teha katted, mis ei hakka kuidagi domineerima.

Mõni aeg tagasi said ka need diivanitel olevate patjade katted õmmeldud. Kangas leitud sekkarist. Olid 2 paksemat kardinat. Minu maitsele kohaselt vana ja kulunud väljanägemisega.

Teisest sekkarist leidsin oma unistuste pitskanga. Roosilise. Jälle parajalt vanaaegse väljanägemisega. Tegelikult oli see pitsist ülakardin. Piisavalt pikk, et pooleks lõigatult saaks sellest 2 külgkardinat ja jupike jäi veel ülegi. Leotasin ja valgendasin seda pitsi ja sai ilus valge.

Kardinad ämmale kööki.

Ämm tellis omale kataloogist kanga. Palus, et ma õmbleks sellest talle kööki kardinad. Soovis, et kardinad poleks maani, pigem veidi allapoole aknalauda ulatuvad. Tema esialgne visioon polnud just kõige parem, niisiis pika vaidluse ja arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et kardinate servadesse tulevad kroogitud rüüžid. Võtsin kanga kaenlasse ja läksin kohalikku kaubamajja rüüžide tarvis sobilikku kangast otsima. Valikus olid vaid kahvatu beežikaskollane ja oranž. Valituks osutus oranž. (Osad lilleõied on oranži värvi, mis aga siit fotodelt hästi välja ei paista).
Õmblesin õmblusmasinaga 2 kõrvuti krookniidirida ja krookisin käsitsi. Hiljem andis keegi head nõu, et pealmise niidi pinge kõige tugevama peale krookida ja saaks hakkama kiiremini ja ühe krookõmblusega. Proovisin selles tehnikas kardinapaelu krookida- toimis küll, kuid krooked ei tulnud just täpselt ühesugused ja ribad ei jäänud ühepikkused, pidin käsitsi üle pingutama.
Kuna ilm oli päikesepaisteline, siis kardinad ei jäänud just kõige paremini pildile- teate ju ise, kui võimatu on vastu päikest pildistada. Samuti on köögiaknad väga laiad ja seetõttu kogu akent pildile saada väga keeruline.
Mingi ülevaate siiski saab.

Kardinapaelad on mu oma leiutis, neid ämm ei soovinud, kuid ilma nendeta poleks kardinad pooltki nii kenasti hoidma jäänud ja lõpuks ka ämm oli rahul. Küll aga oleks paelad võinud pikemad olla. Seda aga taipasin alles siis, kui kardinad paigaldanud olime, kodus polnud mul millegi peal mõõta, tegin pikkuse umbes. Kardinapaelte otstes on aasakesed, mis kinnituvad seina sees oleva konksu külge. Vajadusel saab need lahti päästa ja kardinad ette tõmmata, mis on siiski üsna tüütu, arvestades asjaolu, et siis võtab kardinate kenasti sättimine jälle aega. Soovitasin neil kööki ruloo muretseda, see on hea mugav viis aknaid kiirelt katta (tegemist esimese korrusega).

Iseendale ma selliseid kardinaid ei õmbleks sellel lihtsal põhjusel, et ma ei viitsiks neid rüüže triikida, kuigi saan aru, et ma ei peaks seda ju iga päev tegema :)
Kuid õnneks meeldisid kardinad ämmale väga ja hiljem selgus, et ka mõned sugulased olid neist vaimustuses. Sain tellimuse uutele kardinatele. Mõeldes, kui tüütu oli neid rüüže krookida, see mind eriti ei ahvatle, kuid kui proovida õpetatud nippi, ei olekski see ehk enam nii tüütu, mine tea.