Lapitekk beebipreilile.

Vennal sündis tütar ja mina sain tädiks. Juba talvel, kui uudisest kuulsin, mõtlesin, et peaks nende beebile lapiteki õmblema. Mingit ideed, millist nimelt õmmelda, mul konkreetselt polnud. Kuni ühel päeval saabus uudis- beebi oli sündinud!
Võtsin siis oma töötoas kätte ja hakkasin kangaid klapitama. Tähekesemustriga tekki tahtsin teha, see oli juba selleks ajaks selge. Originaalis antud detailide mõõdud olid 3" ja 4", kuid minu valitud lepatriinude muster oli suurem, seega sai südamik 5" ja tähe haarad 4". Algul mõtlesin pisikese vankriteki õmmelda, kuid lõpuks tegin ikka veidi suurema teki.
Õmblesin 9 plokki. Esialgne plaan oli ühendada sedasi.

 Plokid heleroosal taustal, tähekesed helesinisetriibulised ja rohekassinised täpilised.

Üldpilt nägi kuidagi pläss välja. Mõtlesin, et katsetan vaheribade lisamist. Kodus olemasolevad kangad olid kas liiga sobimatu mustriga, liiga kirjud või liiga tumedad või vastupidi, liiga heledad. Poes vatiini ostmas käies otsisisn ka vaheribadeks sobilikku kangast, kuid sobivat ei leidnudki. Läks käiku üks kodus olemasolev heleroheline kangas. Tean küll, et tume kangas oleks plokke rohkem esile tõstnud, kuid mis teha, kui õiget kangast kusagil ei leidunud. Ning beebitüdrukule sobibki pastelsem toon.

Varbad :)
Aga tundus juba parem, seega õmblesin plokkidele vahele ribad (laius 2"), ristumiskohtadesse aga roosaruudulisest kangast ruudukesed, et veidi särtsu lisada.

Plokid õmblesin kuidagimoodi vales järjekorras kokku, nii et alla äärde jäi kõrvuti 2 plokki, millel 2 lepatriinut, aga seda nägin hiljem ja harutama ei hakanud. Teki mõõdud enne kokkuõmblemist 112X112 cm.
Esialgu oli plaan tekile kant servadesse panna, kuid lõpuks õmblesin siiski teki kokku nö. tekikotimeetodil- servad pahemalt poolt kokku ja ümber pööratud, ava käsitsi kinni. Siin tekk kokku õmmeldud ja haaknõelastatud.

Valmis ja tepitud tekk näeb välja sedasi. Peale teppimist jäi teki mõõtmeteks 104X104 cm.

 

Teppisin mööda ribade õmbluskohti. See jääb ilus, kuid on täpsust nõudev. Täheplokkidel teppisin lepatriinuruutude seest ja väljastpoolt tähtede ääri.  Päris rahule sellise meetodiga siiski ei jäänud, kuid õnneks ei tekkinud kusagile mingeid kortse, volte ega muud säärast, nagu olin algul alusetult peljanud.

 Need roosad kangad nö nõukaaegsed. Mõlemad oli enne teki sisse saamist padjapüürid. Tuttuued padjapüürid. Tõstsin need kohe kõrvale lapitehnika jaoks, kui need ema käest sain- nii ilusat kangast ei saa ju ometi lihtsalt voodipesuna trotsida :) Täpiline kangas ka arvatavasti nõukaaegne, saadud suure tõenäosusega õe käest. Jagus täpselt plokkidesse ja natu jäi veel järelegi, triibulise kanga ajalugu ilmselt sama- nõukaaegne. Päritolu ei mäleta (et kelle käest saadud). Aga ilusad kangad kõik! Üldmulje jäi sellel tekil selline pastelne ja rahulik. Mitte karjuvalt roosa, nagu algul pelgasin.

Tagumiseks kangaks sai valge helesiniste täpikestega nõukaaegne kangas. Kuna kangas oli kitsam, kui tekk, lisasin servadesse sedasama helerohelist, mis sai ka teki esipoolele.  Siin näha teppimine.

Siin presenteerib tagurpidi tekki minu õde- beebi teine tädi.

Plaan oli tekile ka aplitseerida beebi nimi, kuid kuna nime polnud veel ametlikult pandud, siis seda meile ka ei avaldatud. Nii et aplitseerimine jäi ära. Küll aga pakkusin ma beebi emale, et võin soovi korral beebi nime tekile hiljem peale tikkida. Sellega oldi päri küll.

Järgmisele tekile üritan panna servadesse kandi ja katsetada vabakäetepingut (vastupidises järjekorras muidugi). Selle teki peal ei julgenud katsetama hakata, kuid kuna järgmine tekk tuleb iseendale (on juba poolik), siis julgeb eksperimenteerida. St. olen vabakäetepingut teinud küll, kuid mitte selle masinaga, seega vajab justkui uuesti õppimist.

Ja päevakangelane ise. Tema magas muidugi külaskäigu rahulikult maha. Nii armsake!

Puusa-ehk vöökott. Lapsele rohkem nagu põll.

Laps on juba piisavalt suureks kasvanud, et käia üksinda õues mängimas. Tema hõlpsamaks leidmiseks (kui tarvis tuppa sööma kutsuda vms) on tal aga mobiiltelefon. Kuna suveriietel pole tavaliselt taskuid, kus telefoni hoida ja kui ongi, siis on taskud väikesed ja telefon võib lihtsalt ära kaduda, oli tarvis miskisugust mobiilihoidjat.
 Eelmisel aastal kasutas ta õues käimisel telefoni hoidmiseks kaelariputatavat mobiilikotti, kuid kuna see takistas ronimist-kummardamist ja muid lapsele meelepäraseid tegevusi, siis enamuse ajast vedeles mobiil koos kotiga kusagil põõsa all või mänguväljaku pingil, kust ta oleks võinud hõlpsasti ära kaduda ja kui me talle helistasime, siis enamikel juhtudel ta seda lihtsalt ei kuulnud.
 Juba eelmisel aastal soovisin lapsele telefoni kaasavõtmise tarvis õmmelda puusakotti, kaalumisel oli see variant, kuid õmblemiseks polnud aega. Kuni sellel aastal leidsin pooljuhuslikult seda käekotti õmmeldes sellise vahva puusakoti õmblemise õpetuse koos lõigetega ja veel pealegi erinevates suurustes lõigetega! Tegelikult saigi see kott valmis juba kevadel, kuid pildistamise-postitamiseni jõudsin alles nüüd. Kotti on juba üle kuu aja peaaegu igapäevaselt kasutatud, seega selle väljanägemine veidi kannatada saanud.
 Valisin tumedamad kangad, sest hele määrdub ju teadupärast kiiremini. Spetsiaalset kotipaela mul polnud, selle õmblesin ka ise. Plastmassist klõpatsid sain kunagi kaltsukast, 30 senti tükk, kui ei eksi. Ostsin igaks juhuks ära, ehk läheb tarvis. Läkski. Üks ootab veel koti õmblemist ja sellele kinnitamist.
Ülemine roosa lukk on taaskasutus. Algul hoidis ilusti, kuid kui kott valmis, jäi pisut lokkima ja ei hoia just kõige paremini, kuid kui kott vööl, ei paista õnneks silma ja ei häirigi väga. Oleksin soovinud ka väiksema tasku lukku mingit värvilist, kuid sobivas mõõdus kodus polnud, liiga pikka lukku ei raatsinud lühemaks lõigata ja poodi ka ei hakanud minema, sai seekord selline tumedam lukk.

 

Sättisin kanga nii, et suur lilleke jäi keset taskut.

Sees on lukuga tasku ja plastikkaartidele 2 taskut. Mitte et ta plastikkaarte väga kasutaks, kuid igaks juhuks siiski õmblesin. Sisemise tasku lukk taaskasutus.

Valisin koti suuruse nr. 2. Esimene oleks talle ehk paremini sobinud, kuid sinna poleks telefon sisse mahtunud, nii et pigem natuke suurem. Välimises väikeses lukuga taskus on taskurätipakk, mis on ka õues väga vajalik, ikka kipub nina nohisema. Sisemisse lukuga taskusse võib panna toavõtme.

No igaljuhul laps kannab seda kotti meelsasti ja tundub, et see meeldib ka tema sõbrannadele, sest 3 tükki juba avaldasid soovi, et nad sooviksid endale ka sellist. Ma kartsin, et ehk hakatakse narrima, aga ei midagi sellist õnneks.

 

Kardinad ämmale kööki.

Ämm tellis omale kataloogist kanga. Palus, et ma õmbleks sellest talle kööki kardinad. Soovis, et kardinad poleks maani, pigem veidi allapoole aknalauda ulatuvad. Tema esialgne visioon polnud just kõige parem, niisiis pika vaidluse ja arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et kardinate servadesse tulevad kroogitud rüüžid. Võtsin kanga kaenlasse ja läksin kohalikku kaubamajja rüüžide tarvis sobilikku kangast otsima. Valikus olid vaid kahvatu beežikaskollane ja oranž. Valituks osutus oranž. (Osad lilleõied on oranži värvi, mis aga siit fotodelt hästi välja ei paista).
Õmblesin õmblusmasinaga 2 kõrvuti krookniidirida ja krookisin käsitsi. Hiljem andis keegi head nõu, et pealmise niidi pinge kõige tugevama peale krookida ja saaks hakkama kiiremini ja ühe krookõmblusega. Proovisin selles tehnikas kardinapaelu krookida- toimis küll, kuid krooked ei tulnud just täpselt ühesugused ja ribad ei jäänud ühepikkused, pidin käsitsi üle pingutama.
Kuna ilm oli päikesepaisteline, siis kardinad ei jäänud just kõige paremini pildile- teate ju ise, kui võimatu on vastu päikest pildistada. Samuti on köögiaknad väga laiad ja seetõttu kogu akent pildile saada väga keeruline.
Mingi ülevaate siiski saab.

Kardinapaelad on mu oma leiutis, neid ämm ei soovinud, kuid ilma nendeta poleks kardinad pooltki nii kenasti hoidma jäänud ja lõpuks ka ämm oli rahul. Küll aga oleks paelad võinud pikemad olla. Seda aga taipasin alles siis, kui kardinad paigaldanud olime, kodus polnud mul millegi peal mõõta, tegin pikkuse umbes. Kardinapaelte otstes on aasakesed, mis kinnituvad seina sees oleva konksu külge. Vajadusel saab need lahti päästa ja kardinad ette tõmmata, mis on siiski üsna tüütu, arvestades asjaolu, et siis võtab kardinate kenasti sättimine jälle aega. Soovitasin neil kööki ruloo muretseda, see on hea mugav viis aknaid kiirelt katta (tegemist esimese korrusega).

Iseendale ma selliseid kardinaid ei õmbleks sellel lihtsal põhjusel, et ma ei viitsiks neid rüüže triikida, kuigi saan aru, et ma ei peaks seda ju iga päev tegema :)
Kuid õnneks meeldisid kardinad ämmale väga ja hiljem selgus, et ka mõned sugulased olid neist vaimustuses. Sain tellimuse uutele kardinatele. Mõeldes, kui tüütu oli neid rüüže krookida, see mind eriti ei ahvatle, kuid kui proovida õpetatud nippi, ei olekski see ehk enam nii tüütu, mine tea.

Sünnipäevakingitus ja positiivsed emotsioonid.

Käisime sugulase sünnipäeval. Kingituse meisterdasin ise. Kuna tegemist on noormehega, siis sellest lähtuvalt kasutasin teksakangast. Ega mul väga poistekaid kangaid palju kodus pole ka. Teksa aga sobib minu arvates suurepäraselt.
Ega meessoost isikule ole kerge midagi ise teha. Kergendavaks asjaoluks oli see, et sünnipäevalaps kokkab palju ja on ka kõva grillmeister.

Esimese asjana valmisid kindad. Kinnaste lõike sain seekord Katre Arula raamatust "Ajatud lapitööd". Eks Ossul ole ka sarnane lõige ja tolle järgi on nii mõnedki paarid kokku õmmeldud, nii et tehnoloogia oli selge. Tahtsin esialgu õmmelda nii, nagu raamatus õpetatud- et kindaseljale jäävad näiteks pükste taskud. Aga kangas ei andnud kuidagi niiviisi õmblemist välja. Tegin siis "siledad" kindad. Hiljem vaatasin küll, et suht igavad kindad said, kuid vürtsi lisab asjaolu, et randmeosa kandiks kasutasin pükste värvlit. Seda värvlit oli neile kinnastele esialgu keeruline sobitada. Polnud ju Katre peensusteni lahti kirjutanud, mil moel täpselt seda värvlit sinna kinnaste suudele õmmelda. Mõõtsin siis täpse riba värvlist välja, ühendasin ringiks ja õmblesin esialgu voodripoolse (sise)õmbluse, seejärel välimise õmbluse. Need pükste värvlist tehtud kandid on ikka päris lahedad!
Kui veel Katre Arula raamatust rääkida, siis sain sealse õpetuse võrra targemaks. Kas teie teadsite, et teksaspükste värvlit on tegelikult väga lihtne harutada, et see on kettõmblusega pükste külge õmmeldud? Mina näiteks varem ei teadnud. Tore teadmine. Ma arvan, et tänu sellele teadmisele leiab nii mõnigi püksivärvel tee minu tööde külge :)

Tuul kiigutas kindaid, nii et pilt sai udune.

Ühekaupa pildistatud pildid said vähe paremad.

Teise tööna valmis põll. Esialgne plaan oli kasutada pükste ülemist osa koos värvliga (midagi taolist), kuid kuna ma ei suutnud sobilikke pükse leida (liiga väikesed, liiga naistekad, vale värv jne), valisin hoopis ühed kummalised teksaspüksid, mis olidki üleni tükkidest kokku õmmeldud. Põlle kangas kokku õmmeldud kahest püksisäärest - ise õmmeldud vaid põlle keskõmblus, ülejäänu oligi täpselt niisugune, nagu pildilt näha.   Ühe kodus olemasoleva ja väga hea lõikega põllelt võtsin lõike ja valmis selline põll, ees palju taskuid, kuhu saab vajalikke asju pista. Kuna teksaspükste taskud on nii lahedad, püüdsin neid võimalikult palju põlle peal kasutada. Proovisin õmblemise ajal põlle oma poja peal (no et kas ikka on mõõdud õiged, kui pikad õmmelda seospaelad jne) ja poeg arvas, et temagi kannaks sellist põlle heameelga. Et jumala äge põll. Seda oli küll tore kuulda.

Kaelapaela tegin reguleeritava ja piisavalt pika, et reguleerimispaela ots ei jääks püsti hoidma, vaid vajuks raskuse mõjul allapoole.

 

Põlle ääred kantisin sinise kandiga (esialgu oli plaan ka vooder alla panna, kuid jäi siiski panemata).
Kolmandaks esemeks sai kott. Suur kott. Eeskujuks võtsin jälle ühe varem õmmeldud koti, millel hea suurus. Sellelt sai siis mõõdud ja sangade pikkus maha "spikerdatud". Endale meeldetuletuseks kirjutan üles, et tähekesega lapiruudu (koos küljedetailidega) ja taskutega tagumise külje suurus 44x44, koti põhja vaheriba laius 10 cm, ülemise ääre laius 7 cm ja sangade pikkus oli vist 65 cm.
Poolik töö.

Valmis kott. Tähekese õpetus pärineb siit blogist. Lihtne ja efektne. Selles tehnikas on mul hetkel üks tekk pooleli.

Tegelikult koti teisele poolele oli kolm teksataskut õmmeldud, kuid unustasin pildi teha.

 

Kolmest asjast koosnev pakett näeb välja selline:

Hiljem mõtlesin, et oleks võinud kinnasete käeseljale ka pisikesed lapitehnikas tähekesed õmmelda. Kahjuks polnud niipalju aega, et uued, tähekestega kindad õmmelda. Jäi nii.

Kotil sees taskutega (ühel pool 3 väiksemat, teisel 2 suurt) vooder, samast kangast ka kinnaste vooder.

 

Lisaks valmistasin veel tekspükste küljeõmblustest kuumaalused. Olin neid ammu soovinud teha. Teksamaterjali otsides jäid need ribad pidevalt pihku, otsustasin need ära kasutada, et vältida nende edaspidist kastist välja ja tagasi kasti tõstmist. Samas sain oma ammuse soovi- neid kuumaaluseid katsetada, teoks teha.

Siin näha ka "lõhnav heeringas" ehk siis piibelehed, mis korjatud sünnipäevalapsele, kuid ämbri peale kirjutatud SILL on tegelikult rootsikeeli heeringas. :) Ämber on keraamiline ja sellel on kaaslane ka- gräddfil, mis tähendab hapukoort. See on üks armas leid Rootsist teiseringipoest. Ämbrit ma ära ei kinkinud :)

 

Kuna need kuumaalused said nii vahvad, tegin omale ka koju ühe :) See tagumine vasakpoolne jäi koju.

Sünnipäeval olles tehti meile ümbruse tutvustamist. Käisime ka ühes vanas mahajäetud vesiveskis. Seal oli selline vahva orvaga aken.

Ja "pööningul" oli selline detail kangaspuudest. Üksik ja mahajäetud.

Sünnipäeval sai ka ehtsat lõõtsa kuulata. Nostalgia. Kui ma olin väike laps, siis armsa vanaema juures olles kuulsin pidudel lõõtsamängu alati. Lapsepõlv tuli meelde :)

Osa külalisi veetis muuhulgas aega õunapuude otsas ronides :) (Minu preili see vasakpoolne, roosade tossudega). Kõigil oli väga lõbus. Oli kohe tükk tegu, et laps nõustuks koju tagasi minema, mis siis, et väljas juba pimenes.

Oli väga vahva sünnipäev ja õnneks ka ilmaga vedas! Loodan, et ka sünnipäevalaps jäi kingitusega rahule.

Siinkohal on paslik ära öelda suured tänusõnad Mallele. Ilma temata poleks mul siin blogi  ja ei oskaks ma ka siin midagi asjalikku korda saata. Tänan, Malle, toetamast ja juhendamast! Sa oled ikka nii tore inimene!

 

Prügikast autosse.

Hiljuti õmblesin lapsele autosse taskutega organiseerija. Sellise. Kasutatud teksaspükstest.

Kuna pidevalt oli probleeme tekkiva prügiga, oli plaanis ka prügikast õmmelda. Esialgne plaan oli õmmelda kangast. Mõtlesin, et kuidas sisu määrdumise eest kaitsta? Panna sisse kilekott? Kuidas seda panna? Võiks ju olla lihtsasti hooldatav sisu, aga mis? Kuni ühel õhtul voodis (voodis tulevad alati enne magamajäämist kõige paremad mõtted) tuli idee- aga kodus on ju tühi 5-liitrine veepudel. Kunagi tehti selliste sisse pesulõksuhoidjaid, miks siis mitte prügikasti sisuna kasutada? Järgmisel päeval lõikasingi pudelil kaela maha ja hakkasin kasutatud teksariidest ümbrist õmblema. Algul oli plaan kanga ülemine osa kantida ja masinaga õmmelda. Pudel ei mahtunud masina alla ei nii ega ka naa. Siis mõtlesin, et heakene küll, kandin ülemise ääre ja liimin kuuma liimiga kanga ülemise ääre külge. Kuid lõpuks panin pudeli õmmeldud koti sisse ja nii ta jäigi, ilma kinnitamata. Kui vaja, saab välja võtta ja puhastada. Või uuega asendada. Stretšteksa on selles mõttes hea, et hoiab mõnusalt tihedasti pudeli ümber.
Riputamiseks kasutasin esialgu pükste värvlisse käivat nööpaukudega kummi ja riputatava koti külge õmblesin nööbid.

Kumm oli küll esialgu pikem, kuid millegipärast lõikasin selle kodus ilma mõõtmata lühemaks ja autosse paigaldades avastasingi, et ikka liiga lühikeseks olin lõiganud, jäi kuidagi kentsakalt hoidma. Egas midagi, õmblesin pikemaks.

Tegelikkuses see sisu nii läbipaistev ei ole, eks foto võimendab.
Igaljuhul loodan ma, et autos ei vedele nüüd enam kommipabereid ja muud prahti.  Ma tean küll, et on lapsevanemaid, kes autos süüa ei luba, aga meie need pole.
Laps, kes muidu on alati minu töödest vaimustuses, ütles seekord: Ma mõtlesin ikka, et sa teed ilusama :) Vaat kus lops. Millist tema siis lootis? Prügikast ju ikkagi.

Pinali-ehk kotitegu.

Sai õmmeldud mõningad pinalid. Tegelikult 12 tk, kuid ühel hakkas lukk lokkima, see seisab ja ootab ümbertegemist, ülejäänud 11 tk said aga täitsa toredad ;). Kangaid oli nii raske valida. Oleks tahtnud kohe kõike ja hästi palju valida!
                                                     Suurema mustriga kangast

 

Teine sai kangast nimega Lootos.

 

Nn. veneaegsest kangast- helerohelise kandiga. Hästi ilus kangas minu arust.

Teine samast kangast, kuid kandi valisin hallikas-sinakas-rohelise.

                                       Sama kangas, erinev kant- üldmulje täiesti erinev.

Kollasel taustal lillepotid. Kuna muster siiski suht hõredalt kangal, siis pigem peaks neid lillepotte aplitseerima mingile taustale või kasutama lapitehnikas mõne ploki sisemuses näiteks.

                                                                        Põhja alt.

Broderiikangast. Alla sai pandud roosa kangas, üldmulje heleroosakas.

Roosilisest kangast. Luku äärde õmblesin roosidega paela, mida mul veidi kodus leidus. Roosid on nii kangal kui paelal sarnased, justkui oleks tegu komplektiga.

Poistele on alati raske kangast leida. Kuid enamikele neist meeldivad millegipärast mereröövlid.

See kangas on ka minu arvates poistele väga sobilik- triiksärkidega.

Väikestele tüdrukutele pastelne roosa .Vahvate loomakestega kangast.

Poistele sarnane kangas, taust vaid pastelne sinine.

Kõrvuti.

Pinalitorn :)