Mõned pajakindad.

Telliti paar paari pajakindaid. Materjali- ja värvivaliku osas nõudmisi polnud. Mingid tumedamad ehk, oli arvamus. Et oleks valikut, õmblesin rohkem, kui paar paari. Õmmeldud nii, nagu kirjas selles õpetuses.
Kolm paari said pikema "varrega", kaks paari lühemaga.
Pikemad kidad.


Pika "varrega" kindad. Pealis suuremummulisest puuvillasest kangast, peopesa teksakangast. Peopesas paks tööstuslik vatiin, läbi tepitud.

Tripid said valged, kandid toonivõrra tumedamast roosast kangast, kui kangalolevad mummud. Siin näha peopesatepingud.

Teine paar.

Puuvillasest ploomidaga kangast. Seekord "õnnestus" kangas paigutada nii, et ploomid kasvavad maast taeva poole, kätte pannes pöörduvad õigetpidi. Õnneks on kangas selline, et eriti ei häiri.

Kandid helerohelised, peopesas teksakangas, läbi tepitud.

Kolmas paar.

Peopesas taaskord teksakangas, läbi tepitud.

Kangas kirju, kandid tegin helerohelised. Oleks võinud teha ka oranžid, kuid roheline kandikangas oli juba varasemast välja lõigatud ja olemas, kasutasin seda.

Neljas paar lühemad.

Sinisest roosidega kangast. Kandid punased.

Peopesas sinine tööriiete valmistamiseks kasutatav kangas. Tepingud punased.

Viimane ehk viies paar.

Need kindad said kõige värvilisemad. Nii kirjud, et ei paista pildil hästi väljagi.

Nendel kinnastel peopesa tumesinisest teksakangast, tepingud tegin helerohelised.

Kandid said ka helerohelised.

Meil kasvab hoovis kindapuu.

Üksteise otsa virnastatud.

Põõsa alla laotatuna.

Katsetasin selles postituses pildiallkirjade lisamist. Ei meeldi mulle, et raamid lähevad liiga suureks (liiga pikk tekst). Edaspidi kirjutan nii, nagu alati :)

Kotid kingituseks.

Tütar oli kutsutud järjekordsele sünnipäevale. Sõbranna sai 12-aastaseks.
Kuna minu lemmiktegevus on õmblemine, sai ka seekord kingitus õmmeldud.
Mõtlesin ja nuputasin, et mida kingituseks teha. See väljamõtlemine on minu arvates üks kõige raskem töö.
Esimese asjana tuli mõttesse õmmelda pinal. Pinalit läheb ju alati vaja.
Hiljuti ostsin Põlva Kaubamajast ühe armsa kanga. Linnukesed sinepikollasel taustal. Valisin üheks kangaks linnukestega kanga, lisaks sobis üks pruunikal taustal roosidega kangas.
Pinal sai selline. Õmmeldud nii, nagu kirja pandud selles õpetuses. Ühelt poolt.

Teiselt poolt.

Kuna kangas on suhteliselt suuremustriline, "sõi" väike pinal mustri ära. Soovisin esmalt õmmelda pisikese kosmeetikakoti, kuid loobusin ja õmblesin teiseks esemeks veidi suurema koti, et ikka kanga muster ka veidi välja tuleks.
Ühelt poolt:

Teiselt poolt:

Selle kotiga juhtus veel selline lugu, et kott oli praktiliselt valmis (küljed veel kokku õmmelda), kui avastasin, et olin unustanud lukule kelgu külge panna (kasutasin meetrilukku). Nali missugune! Harutasin luku ühest otsast lahti ja õnneks sain niiviisi kelgu paigaldatud. Loodetavasti ei hakka nüüd seal miskit lahti hargnema.
Mõlemale kotile sai ühesugune lilleline vooder sisse.

Kõrvuti saab suurustest veidi aimu.

Mõtlesin, et üks suurem kott kuluks ka tütarlapsele marjaks ära. Kuna olin vahetult enne seda näinud netis just seda pilti, kasutasin ideed ja tegin sarnase koti. Koti põhimaterjaliks on õhuke teksamaterjal (püksid). Lõikasin välja tükid 40(kõrgus)X41(laius). Originaalõmblused sai ilusasti alles jätta, materjal ei hakanud "lainetama", nagu vahel juhtub, kui lõikad pükstel ühe külje lahti ja soovid kangast suure tükina kasutada.
Kott sai selline:

Et tasku oleks vahvam ja sobiks paremini puuvillaste kangastega kokku, sai ülemist äärt veidi kaunistatud.

Netis nähtud kotil olid küll puuvillase kanga triibud vasakul ja tasku paremal, kuid mina ei mõelnud asja läbi ja õmblesin vastupidi, sest nii tundus sobilikum olevat. Hiljem küll taipasin, et kui kott on (vasakul) õlal, siis triibud jäävad nö. selja taha. Kuid eeliseks sedapidi-variandi puhul on see, et saab kohe pista käe kotitaskusse, kui kott on õlal. Puuvillased triibud on õmmeldud teksakanga peale.
Kotile sai sisse korralik vooder ja pükste teine tasku sai voodri külge õmmeldud. Voodriks üks kodusolnud (materjaliks kõrvele tõstetud) kardin, mis oli värvi poolest sobilik- sinepikarva. Koti sangad olid enne kokkuõmblemist 12 cm laiused ribad, sangad õmblesin 5 cm laiuste teksaribade vahele, teppisin pealt, ühendasin algul riba sisemise osa koti külge, keerasin ääre tagasi ja õmblesin välimise riba koti paremale poole. Nii jäid kõik õmblused kohe puhtad. Praktiliselt kantisin ülemise serva.

Põhja alt jooksid triibud kenasti kokku (no sobitasin kokku).

Kogu komplekt sai selline.

Üritasin kotti ka rippuvasse asendisse sättida. Sai üks naljakas pilt.

Kingisaaja jäi kingitusega väga rahule. Kui ma oma lapsele sünnipäevapeole järele läksin, siis sünnipäevalaps tänas ja kallistas mind. Ütles, et eriti meeldis talle see suur kott. Nii tore, kui kingitus tõi rõõmu!
Peagi on ühel sõbrannal veel üks sünnipäev tulemas :)

Öökullipadi tütrele.

Kui ma siin mõned kuud tagasi õmblesin tütre sõbrannadele sünnipäevaks need öökullipadjad- padi 1 ja padi 2, siis avaldas ka tütar soovi omale sarnane padi saada. Ütlesin talle, et kui enne ei jõua, siis sünnipäevaks saad. Tütar polnud sellega eriti rahul, sest sünnipäevani oli enam kui kuu aega veel. Kuid läkski nii- padi sai valmis alles sünnipäevaks.
Nüüdseks on selle padjaga juba üle kuu aja mängitud ja magamise ajal kaissu võetud ning seetõttu on padi ka omajagu loppi juba vajunud. Otsustasin, et teen siiski mõne pildi noh nii ajaloo mõttes.

Silmad said sellel öökullil türkiissinised. Ripsmed läksid meelest seekord.

Kõhu peal tasku, taskule aplitseerisin tütre eesnimetähe- S. Fotol pole seda küll väga hästi näha. Vaadates eelmisi öökullipatju, avastasin, et olen ka pähe unustanud lipsukese panna. Tütar pole seda õnneks märganud :) Patjade täidiseks on kasutatud vatiinijääke, kuid vaadates seda muhklikku patja, mõtlen, et parem oleks ehk kerakiud.

Lapitekk beebipreilile.

Vennal sündis tütar ja mina sain tädiks. Juba talvel, kui uudisest kuulsin, mõtlesin, et peaks nende beebile lapiteki õmblema. Mingit ideed, millist nimelt õmmelda, mul konkreetselt polnud. Kuni ühel päeval saabus uudis- beebi oli sündinud!
Võtsin siis oma töötoas kätte ja hakkasin kangaid klapitama. Tähekesemustriga tekki tahtsin teha, see oli juba selleks ajaks selge. Originaalis antud detailide mõõdud olid 3" ja 4", kuid minu valitud lepatriinude muster oli suurem, seega sai südamik 5" ja tähe haarad 4". Algul mõtlesin pisikese vankriteki õmmelda, kuid lõpuks tegin ikka veidi suurema teki.
Õmblesin 9 plokki. Esialgne plaan oli ühendada sedasi.

 Plokid heleroosal taustal, tähekesed helesinisetriibulised ja rohekassinised täpilised.

Üldpilt nägi kuidagi pläss välja. Mõtlesin, et katsetan vaheribade lisamist. Kodus olemasolevad kangad olid kas liiga sobimatu mustriga, liiga kirjud või liiga tumedad või vastupidi, liiga heledad. Poes vatiini ostmas käies otsisisn ka vaheribadeks sobilikku kangast, kuid sobivat ei leidnudki. Läks käiku üks kodus olemasolev heleroheline kangas. Tean küll, et tume kangas oleks plokke rohkem esile tõstnud, kuid mis teha, kui õiget kangast kusagil ei leidunud. Ning beebitüdrukule sobibki pastelsem toon.

Varbad :)
Aga tundus juba parem, seega õmblesin plokkidele vahele ribad (laius 2"), ristumiskohtadesse aga roosaruudulisest kangast ruudukesed, et veidi särtsu lisada.

Plokid õmblesin kuidagimoodi vales järjekorras kokku, nii et alla äärde jäi kõrvuti 2 plokki, millel 2 lepatriinut, aga seda nägin hiljem ja harutama ei hakanud. Teki mõõdud enne kokkuõmblemist 112X112 cm.
Esialgu oli plaan tekile kant servadesse panna, kuid lõpuks õmblesin siiski teki kokku nö. tekikotimeetodil- servad pahemalt poolt kokku ja ümber pööratud, ava käsitsi kinni. Siin tekk kokku õmmeldud ja haaknõelastatud.

Valmis ja tepitud tekk näeb välja sedasi. Peale teppimist jäi teki mõõtmeteks 104X104 cm.

 

Teppisin mööda ribade õmbluskohti. See jääb ilus, kuid on täpsust nõudev. Täheplokkidel teppisin lepatriinuruutude seest ja väljastpoolt tähtede ääri.  Päris rahule sellise meetodiga siiski ei jäänud, kuid õnneks ei tekkinud kusagile mingeid kortse, volte ega muud säärast, nagu olin algul alusetult peljanud.

 Need roosad kangad nö nõukaaegsed. Mõlemad oli enne teki sisse saamist padjapüürid. Tuttuued padjapüürid. Tõstsin need kohe kõrvale lapitehnika jaoks, kui need ema käest sain- nii ilusat kangast ei saa ju ometi lihtsalt voodipesuna trotsida :) Täpiline kangas ka arvatavasti nõukaaegne, saadud suure tõenäosusega õe käest. Jagus täpselt plokkidesse ja natu jäi veel järelegi, triibulise kanga ajalugu ilmselt sama- nõukaaegne. Päritolu ei mäleta (et kelle käest saadud). Aga ilusad kangad kõik! Üldmulje jäi sellel tekil selline pastelne ja rahulik. Mitte karjuvalt roosa, nagu algul pelgasin.

Tagumiseks kangaks sai valge helesiniste täpikestega nõukaaegne kangas. Kuna kangas oli kitsam, kui tekk, lisasin servadesse sedasama helerohelist, mis sai ka teki esipoolele.  Siin näha teppimine.

Siin presenteerib tagurpidi tekki minu õde- beebi teine tädi.

Plaan oli tekile ka aplitseerida beebi nimi, kuid kuna nime polnud veel ametlikult pandud, siis seda meile ka ei avaldatud. Nii et aplitseerimine jäi ära. Küll aga pakkusin ma beebi emale, et võin soovi korral beebi nime tekile hiljem peale tikkida. Sellega oldi päri küll.

Järgmisele tekile üritan panna servadesse kandi ja katsetada vabakäetepingut (vastupidises järjekorras muidugi). Selle teki peal ei julgenud katsetama hakata, kuid kuna järgmine tekk tuleb iseendale (on juba poolik), siis julgeb eksperimenteerida. St. olen vabakäetepingut teinud küll, kuid mitte selle masinaga, seega vajab justkui uuesti õppimist.

Ja päevakangelane ise. Tema magas muidugi külaskäigu rahulikult maha. Nii armsake!

Puusa-ehk vöökott. Lapsele rohkem nagu põll.

Laps on juba piisavalt suureks kasvanud, et käia üksinda õues mängimas. Tema hõlpsamaks leidmiseks (kui tarvis tuppa sööma kutsuda vms) on tal aga mobiiltelefon. Kuna suveriietel pole tavaliselt taskuid, kus telefoni hoida ja kui ongi, siis on taskud väikesed ja telefon võib lihtsalt ära kaduda, oli tarvis miskisugust mobiilihoidjat.
 Eelmisel aastal kasutas ta õues käimisel telefoni hoidmiseks kaelariputatavat mobiilikotti, kuid kuna see takistas ronimist-kummardamist ja muid lapsele meelepäraseid tegevusi, siis enamuse ajast vedeles mobiil koos kotiga kusagil põõsa all või mänguväljaku pingil, kust ta oleks võinud hõlpsasti ära kaduda ja kui me talle helistasime, siis enamikel juhtudel ta seda lihtsalt ei kuulnud.
 Juba eelmisel aastal soovisin lapsele telefoni kaasavõtmise tarvis õmmelda puusakotti, kaalumisel oli see variant, kuid õmblemiseks polnud aega. Kuni sellel aastal leidsin pooljuhuslikult seda käekotti õmmeldes sellise vahva puusakoti õmblemise õpetuse koos lõigetega ja veel pealegi erinevates suurustes lõigetega! Tegelikult saigi see kott valmis juba kevadel, kuid pildistamise-postitamiseni jõudsin alles nüüd. Kotti on juba üle kuu aja peaaegu igapäevaselt kasutatud, seega selle väljanägemine veidi kannatada saanud.
 Valisin tumedamad kangad, sest hele määrdub ju teadupärast kiiremini. Spetsiaalset kotipaela mul polnud, selle õmblesin ka ise. Plastmassist klõpatsid sain kunagi kaltsukast, 30 senti tükk, kui ei eksi. Ostsin igaks juhuks ära, ehk läheb tarvis. Läkski. Üks ootab veel koti õmblemist ja sellele kinnitamist.
Ülemine roosa lukk on taaskasutus. Algul hoidis ilusti, kuid kui kott valmis, jäi pisut lokkima ja ei hoia just kõige paremini, kuid kui kott vööl, ei paista õnneks silma ja ei häirigi väga. Oleksin soovinud ka väiksema tasku lukku mingit värvilist, kuid sobivas mõõdus kodus polnud, liiga pikka lukku ei raatsinud lühemaks lõigata ja poodi ka ei hakanud minema, sai seekord selline tumedam lukk.

 

Sättisin kanga nii, et suur lilleke jäi keset taskut.

Sees on lukuga tasku ja plastikkaartidele 2 taskut. Mitte et ta plastikkaarte väga kasutaks, kuid igaks juhuks siiski õmblesin. Sisemise tasku lukk taaskasutus.

Valisin koti suuruse nr. 2. Esimene oleks talle ehk paremini sobinud, kuid sinna poleks telefon sisse mahtunud, nii et pigem natuke suurem. Välimises väikeses lukuga taskus on taskurätipakk, mis on ka õues väga vajalik, ikka kipub nina nohisema. Sisemisse lukuga taskusse võib panna toavõtme.

No igaljuhul laps kannab seda kotti meelsasti ja tundub, et see meeldib ka tema sõbrannadele, sest 3 tükki juba avaldasid soovi, et nad sooviksid endale ka sellist. Ma kartsin, et ehk hakatakse narrima, aga ei midagi sellist õnneks.