Roosidega pinal tütrele

Juba kooliaasta alguses sai tütrele lubatud, et õmblen talle uue pinali kooliskäimiseks. Samasugusest roosidega kangast, nagu padjalgi kasutatud sai.
Peaaegu kuu aega hiljem sai pinal ka tehtud. Õmmeldud ikka selle vana juhendi kohaselt.
Mõõdud enne kokkuõmblemist kangatükil 30x 32 cm (32 lukuga külg). Seekordse pinali õmblesin 2 cm. pikema. Seda põhjusel, et pinalisse mahuks 20 cm pikkune joonlaud vabalt sisse. Eelmisse pinalisse mahtus ka kuidagi, aga joonlaud jäi risti ja kätte oli teda ka sealt ebamugav saada. Joonlaud peab pinalis olema põhjusel, et muidu kaotab tütar selle sootuks ära. Mida kompaktsemalt on asjad pakitud, seda suurema tõenäosusega need ka alles jäävad.

Kant heleroheline, nagu ka vooder. Õmblesin kandi äärde ka samasuguse pitsi, nagu padjalegi.

Sai päris mahukas pinal. Tütar jäi uue pinaliga rahule.

Hommikuringi padi.

Laps läks täna teise klassi. Kõigi muude vajaminevate asjade seas oli ka padi hommikuringi tarvis. Igal lapsel on oma padi, selle peal istutakse põranda peal. Eelmisel aastal haarasin diivanilt padja (ajutiselt) ja ajutine oli see kuni klassi lõpuni kevadel.
Kui ma suvel neid kotte õmblesin, tekkis mõte, et sarnaselt saaks ju teha ka armsa padja.
Andsin lapsele valida, kas ta soovib diivanipadja suurust (40x40 cm) patja või köögisohva padja (50x50 cm) suurust patja. 50x50 on loomulikult istumiseks mugavam, selle ta ka valis.
Padja pealiseks kulus 1,5 teksapükste püksisäärt. Kokku õmmeldud kolmest tükist. Tükkide omavahelise õmblusvaru teppisin läbi, et oleks tugevam ja näeks justkui teksapükste õmbluse moodi välja. Tütar valis roosidega kanga, mina valisin kõrvale sobiliku lillelise kanga. No võib-olla läks liiga roosaks kätte, kuid tume teksa tasakaalustab.

 Padja paremale poolele sai tütre soovil tasku. Rohkem nagu ilu, mitte otstarbekuse pärast. Mida sa ikka taskus hoiad, kui sa parajasti ise selle peal istud. Tasku kaunistasin kangariba ja pitsiga.

Pits sai ka roosilise kanga serva õmmeldud, see muutis üldmulje kenamaks ja naiselikumaks.

Lihtsalt toreduse pärast sai ühte serva õmmeldud selline silt. Ühelt poolt roosiline, teiselt lilleline. Selle oleks võinud küll veidi sissepoole õmmelda, et oleks väiksem, mitte nii väljatükkiv.

Ülemises servas sang. Kindlasti tekkis küsimus, et padi- ja sangaga? See on puhtalt mugavuse pärast, et oleks mõnusam patja põrandale tõsta ja siis jälle hoiukohta viia. Sang sai küll natukene liiga pikk, oleks piisanud ka lühemast. Sang sai isegi nii pikk, et laps saab padja õlale võtta nagu õlakoti.

Allservas on lukk. Sest see polegi tegelikult padi, vaid see on hoopiski padjakate, mille sisse käib omakorda padi. See on mugavama hooldamise mõttes vajalik.

Tagumise poole tegin samuti teksadest, kuid selle poole materjaliks oli lühike teksaseelik, mis oli kohe väga venivast materjalist. Selle tõttu ka lukk veidi lokib, kuigi püüdsin õmmelda nii, et seda ei juhtuks. Seelik käis tegelikult nööpidega eest kinni ja korra kaalusin isegi võimalust jättagi nööpkinnis ka padjakinniseks, kuid siis oleks tekkinud palju pakse õmblusi ja otsustasin ikka luku kasuks.
Tükkide omavahelised kokkuõmblemise kohad teppisin üle.

Lõppkokkuvõttes jäi mul taaskord üle imestada, kuidas saab vanadest teksadest nii ilus ja särav ese. Uute kangastega koostöös? Igaljuhul on see tulemus tore ja kasutan teksaseid ka edaspidi rõõmuga.

Kui tervet ei jõua, tee pool.

Nagu (peaaegu) ütles õpetaja Tootsile õppimise kohta :)
Tütre sõbrannal oli sünnipäev. Vaba aega oli mul väga vähe. Lihtsam oleks olnud raha ümbrikusse pista ja laps sünnipäevale saata, kuid see ei läinud minu arvates kohe mitte. Nägin (praktiliselt öösel)veidi vaeva ja tegin vähemalt natukenegi ise, ehk siis pool kingitust.

Õmblesin sünnipäevaks koti. Ikka kasutatud teksaspükstest ja lisaks veidi romantilisi kangaid. Linnukestega kangas sama, mis eelmisel kotil (no see lihtsalt on tüdrukutele sobilik), lisaks sai seekord jupike roosikangast (kutsusin tütre valima ja tema otsustas selle kanga kasuks).

Kott voodriga, sisse õmmeldud 2 teksaspükste tagataskut.

Sangade siseküljed said seekord roosilisest kangast. Arvasin millegipärast, et selliseid on keerulisem õmmelda (no tegelikult ümberpööramine tundus keerulisena), kuid vastupidi- niiviisi on sangasid hoopiski lihtsam õmmelda ja jäävad vahvamad ka!

Põhja all sobitasin taaskord õmblused kenasti kokku.

Kasutasin ühte teksaspükste tagataskut, mis oli vahva kujuga ja piisavalt suur. Ülemise osa kantisin ära, selle tulemusena moodustus topelttasku.

Värvilise kangariba äärde õmblesin täpilise paela- ilma selleta oli asi justkui poolik, pael tekitas kena raami.

Kott õmmeldud 40x40 cm suurustest kangatükkidest. Pükste originaalküljeõmbluse säilitasin.

Kotisuu ülemised ääred  (nö. kandid) 5 cm laiused, sangad õmmeldud kandiribade vahele.

Seekord õmblesin värvilised kangaribad ikka sedasi, et kui kott on vasakul õlal, siis jäävad värvilised ribad ettepoole.

"Konna"lõikelised pajakindad meesterahvale.

Telliti minult pajakindad, mis oleks piisavalt suured, et sobiksid ka meessoost isiku kätt kuuma eest kaitsma. Nõustun tellijaga- kaubanduses pakutavad kindad on kas liiga väikesed, liiga õhukesed või liiga ebamugavad käes (lisaks: "meestekaid" kindaid raske leida).
Otsus sai langetatud "konna"lõikeliste kinnaste kasuks. See konkreetne lõige pärineb Katre Arula raamatust "Ajatud lapitööd". Pean mainima, et minu arvates väga mugav lõige!
Esialgne plaan oli kinnaste käeselgadele õmmelda lihtsad tähed ehk kaheksakannad, kuid arvutamine pole just minu kõige tugevam külg ja nii said tähekesed liiga suured. Käiku läks plaan B ehk risti-rästi tehnika (kuna tähtaeg lähenes ja õmblemiseks vaba ajaga polnud just priisata).
Esialgu õmblesin teksatükkidest sellise suure kangatüki (tegelikkuses tuli siiski kaks 9-ruutu veel sinna kanga otsa õmmelda. Nagu ma juba mainisin, siis matemaatika pole just minu kõige tugevam külg , seega arvestasin veidi valesti ja tükk jäi napiks.) :) Siin veel tükid kokku õmblemata.

 

Siin üks peopesadetail tepitud, teine alles joonitud (valge kustuva markeriga, mis ostetud Lapibutiigi lehelt siit. Tumedate kangaste puhul väga hea!) Peopesas topel(tööstuslik)vatiin.

 

Vooder sai õmmeldud inglitega sinisest kangast- inglid said valvama kinnaste omanikku.

Kindad said aga sellised. Kinnastel sees paks tööstusklik vatiin.

Üks sai küll nõksake tumedam ja teine natuke heledam, kuid paari moodustavad nad siiski kenasti.

 

Eriliselt meeldivad mulle nende kinnaste puhul kinnaste kandid- need on teksaspükste värvlist. Annab kohe asjale mõnusa jume.

 

 

 Kinnaste tellija jäi kinnastega rahule, öeldes, et kindad näevad tegelikkuse veel ägedamad välja, kui piltidel. Seda oli tore kuulda, sest pabistasin ikka, et kas üldse meeldivad ja sobivad jne.

 Käisime täna Hauka laadal ja sealt õnnestus mul kogematakombel omale kööki lauale uus vakstu saada. Viimane tükk ja täpselt minu köögilauale sobivates mõõtudes! Ma ei ole muidu üldiselt vakstu-usku, kuid lauale on tarvis mingit katet, et seda lihtsalt ära ei nühitaks ja laualinade vahetamine muutus väga tüütuks ning ebapraktiliseks (kuigi mulle meeldivad laualinad tegelikult rohkem). Eelmine lauakate oli pitsilaadne plastkate, mis ilmutas ka väsimuse märke (kulunud, määrdunud ja hakkasid augud tekkima).Laadal hakkas aga kogematakombel silma see vakstu. Peal sellised kenad pildid. Nii tore leid minu arvates!

 

Üldmulje- pildid vakstul on suhteliselt suured.

Ükspäev tegin oma suve lemmiktoitu- kreekapärast vormirooga suvikõrvitsaga. See on väga lihtne- tuleb laduda vormi kihiti kartliviilud, kurk, tomat, paprika, kabatšokk (kõik viilutatult-tükeldatult), vahele kiht praetud hakkliha (iga kihi vahele tiba soola ikka ka) ja kõik üle valada oliiviõliga, kuhu on purustatud küüslauku. Saab selline vedelapoolne roog, mis viib keele alla!

 

 

Mõned pajakindad.

Telliti paar paari pajakindaid. Materjali- ja värvivaliku osas nõudmisi polnud. Mingid tumedamad ehk, oli arvamus. Et oleks valikut, õmblesin rohkem, kui paar paari. Õmmeldud nii, nagu kirjas selles õpetuses.
Kolm paari said pikema "varrega", kaks paari lühemaga.
Pikemad kidad.


Pika "varrega" kindad. Pealis suuremummulisest puuvillasest kangast, peopesa teksakangast. Peopesas paks tööstuslik vatiin, läbi tepitud.

Tripid said valged, kandid toonivõrra tumedamast roosast kangast, kui kangalolevad mummud. Siin näha peopesatepingud.

Teine paar.

Puuvillasest ploomidaga kangast. Seekord "õnnestus" kangas paigutada nii, et ploomid kasvavad maast taeva poole, kätte pannes pöörduvad õigetpidi. Õnneks on kangas selline, et eriti ei häiri.

Kandid helerohelised, peopesas teksakangas, läbi tepitud.

Kolmas paar.

Peopesas taaskord teksakangas, läbi tepitud.

Kangas kirju, kandid tegin helerohelised. Oleks võinud teha ka oranžid, kuid roheline kandikangas oli juba varasemast välja lõigatud ja olemas, kasutasin seda.

Neljas paar lühemad.

Sinisest roosidega kangast. Kandid punased.

Peopesas sinine tööriiete valmistamiseks kasutatav kangas. Tepingud punased.

Viimane ehk viies paar.

Need kindad said kõige värvilisemad. Nii kirjud, et ei paista pildil hästi väljagi.

Nendel kinnastel peopesa tumesinisest teksakangast, tepingud tegin helerohelised.

Kandid said ka helerohelised.

Meil kasvab hoovis kindapuu.

Üksteise otsa virnastatud.

Põõsa alla laotatuna.

Katsetasin selles postituses pildiallkirjade lisamist. Ei meeldi mulle, et raamid lähevad liiga suureks (liiga pikk tekst). Edaspidi kirjutan nii, nagu alati :)